Mul on paar teadaandeid, kuigi kuuldused juba nähtavasti levivad.

Esiteks, kui keegi täiesti juhuslikult on tahtnud mu Ungari numbril helistada, siis on ta avastanud, et seal räägib juba tükk aega üks tädi kohalikus keeles.  See tädi ei ole kohe kindlasti mina ja ilmselt seletab ta midagi selle kohta, et see number ei ole kasutusel. Jube piinlik, aga ma blokkisin sim-kaardi kogemata ära. PIN ei ole siiamaani meelde tulnud, kuigi see eriti keeruline nüüd küll ei olnud. Kuna ma arvasin, et mulle nagunii keegi eriti ei helista, siis ma ei hakanud laiemalt kuulutama, et number ei funga. Selgus, et mõned ikka helistavad. Nemad juba teavad, et tuleb valida mu Eesti number. Just nii.

Teiseks jääb eestlaste kontsentratsioon Brody tänaval järjest väiksemaks ja sellega seoses ei kehti enam ka minu senine postiaadress (või noh, see, kus ma elasin, “minu”aadress pole see kunagi päriselt olnudki). Sain ametlikult disklahvi. Mida oli ka oodata, pidasime isegi kaua vastu. Mis teha, kui on vaja ruumi. Mina mahtusin kuidagi oma rändraamatukogu ja parfüümikollektsiooniga ühikasse ära, Kirsi poputab mind musta leiva ja kohukestega, ühiselamistes tavapäraselt mittefunktsioneerivad ühikud (st igasugune veevärk) vannitoas on ka täiesti töökorras. Kuigi ma olen ühe õhtu jooksul juba naabrite armuelust  (kolm korda) ja nende muusikamaitsest (minu omaga mitteühilduv) korduvalt osa saanud, köögi külastamine tekitab tahtmise välja arendada üks tõhus, ohtralt pesemisrituaale sisaldav kompulsiivhäire ning ruutmeetri kohta on liiga palju inimesi, kavatsen ma selle üle elada. Vähemalt on siin soe.

Kes soovib nüüd õelalt parastada, palun väga, praegu on täiesti sobiv aeg.
Mul on kohutav koduigatsus ja kõigest hoolimata ei oska ma loobuda  vaimustumisest.

Advertisements