Viimasel ajal pole olnud suuremat tahtmist kirjutada, kuigi üht-teist ikka toimunud on. Näiteks asjaolude kokkulangemine, mille tagajärjel ma aitasin B.-l lõputöö kirjutamistest kõrvale hiilida ja me jõime seda veini, mis juba iidamast-aadamast ooterežiimile oli pandud. Asja juurde kuulus ka väike kultuurjalutuskäik VIII ja sellest jõe poole jäävas, IX linnaosas, muuhulgas nägin ära aknad, mille taga B. ilmavalgust nägi, arstiteaduskonna ultramoodsa hoone ja Attila Józsefi sünnimaja. Lihavõttenädalavahetuseks võtsime kätte ja sõitsime maale* tuulduma. Täitsa päris maale, aia taga kiresid kuked (väga kodune:), kuldvihma sadas ja kannikesed sinetasid. Ümberkaudu oli heal juhul ca 200 pead, kelle mehisem osa (?) istub õhtuti täies koosseisus külakõrtsis, kus õhk on suitsust paks ja aeg peatus 15 aasta eest. Kõik tunnevad kõiki ja külavanem on ühtlasi ka loomatohter. Hay draamad tulid meelde.

Kui saabusime, oli majas nii 14 kraadi sooja, mis Ungari kombe kohaselt ohtrast peekonist ja sibulast õhtusöögi valmides vähehaaval tõusis. Õhtusöögi ülejäägid langesid maja ümber hulkuvate metsikute kasside saagiks. Nad olid uudishimulikud, aga umbusklikud. Üks valge kurgualusega must, üks tiigrikarva ja üks harilik hallitriibuline, ligi ei lasknud, aga ära ka ei läinud. Ei tea, kas lootsid veel peekonit saada, aga terve öö oli neid ümber maja kuulda. Hommikul poole viie paiku vaatasin läbi köögiukse, kuidas õues ladistab vihm aiamööbli peale, mille olime õhtul õue tõstnud. Veel veidi hiljem olid need juba lumme mattunud. Käisin õues silmailu jäädvustamas, õhtul vaevu immitsevast ojanirest oli saanud väiksemat mõõtu kosk. Varsti jõudis kohale B. perekond vanaema vaaritatud hea-paremaga, nii et mul ei jäänud muud üle kui peale tulnud kõhnumiskuuri kiuste (või sellele vaatamata) vähemalt viisakuse piirides palakesi näkitseda. Kuna plaanitud aiamaakaevamisest planeerimata ilmaolude tõttu midagi välja ei tulnud, kamandas pereisa naised-lapsed autosse ja viis meid veemõnusid nautima (minu jaoks oli ka trikoo ja plätud kaasa pakitud:). Hévíz pidada olema Ungari parim looduslik termaalveejärv, kus käiakse suplemas nii meelelahutuslikel kui tervistparandavatel eesmärkidel. Mingid erilised naha- ja liigesehädad mind ei vaeva, aga lootsin vähemalt oma läbikülmunud varbad üles soojendada. Supelda sai õues, kuid vesi tundus varakevadises karguses jahedavõitu (nojah, minu esimene looduliku kuuma vee kogemus oli Széchenyi suplusasutus, kus keset veebruaripakast oli täiesti mõnus õues liguneda) ja kogu aeg pidi aktiivselt liigutama, et külm ei hakkaks, pidasin oma ettenähtud pool tundi vastu ja välja me kobisime. Riietusruume oli kolme erinevat sorti, sega, meeste ja naiste. Duši alla sai eraldi kabiinis, kuhu pääsemiseks tuli läbi segariietusruumi jalutada. Vähemalt õitsesid järves juba üksikud vesiroosid, aga see polevat siiski midagi võrreldes suvega, kui pool järve on roosidega kaetud.
Õhtul mängisin vapralt ungarlastega Scrabble‘it; kuigi moodustasin hulgaliselt võimalikult vähe vokaale sisaldavaid ja seejuures täiesti ungarikeelselt kõlavaid sõnu, kaotasin mingil arusaamtul kombel. Tähendasin, et teiste välkaritega mängides on garanteeritud oluliselt suurem eduelamus. Kaotus muidugi ei vähendanud karvavõrdki mu tublidust.

Lihavõttepühapäeva hommikul oli esimesena jalul perepea, kes oli viimsegi unimütsi ärkamise ajaks jõudnud lihavõttesingi taldrikutele jagada ja kakaod keeta. Ma ei tea, kas see on Ungaris tavaline, aga selles peres lõikab isegi leiva lahti perekonna pea. See oli kuidagi armas, ei äratanud see mus põrmugi feministlikku kihku ega tahtmist võrdõiguslikkuse eest sõna võtta. Kakaod lürpides tuli meelde Bullerby küla, ma arvan, et seal võis ka selline õhkkond valitseda. Minul kui külalisel tuli terve nädalavahe käed rüpes istuda, nõudepesust või muust käpa külge löömisest ei olnud juttugi. Lõpuks jäi kokkulepe, et mina, nende Bp kodu köök ja Eesti söök. Suurepärane vahetus, ma arvan. Ma olen täitsa rõõmus, et mind niimoodi vastu võeti.
Enne ärasõitu tegime veel paaritunnise ergutava jalutuskäigu küngastel, teispool oja. Nüüd jääb mul eluks ajaks meelde, kus on Somogy künkad (olen suhteliselt kindel, et see oli üks neid kohti, millega ma viimases kontrolltöös mööda panin). Jumalik oli kuulda vaid tuult ja linde ja vabalt hingata. Kummaline, kuidas mõne asja puudumisest saad alles siis aru, kui sa selleni üle pika aja jälle jõuad.

Terve nädalavahetuse käigus nägin ma:
kahte faasanit
kolme kassi
väidetavalt ühte jänest
vist metssea jälgi
massiliselt linde
suht kurja olemisega külakoeri

Kuskil läheduses oli ka üks eesel, keda kohata ei õnnestunud, küll aga kuulda.

Pildid on üleval. Esiagu veel avalikult, usaldan oma lugejaid, vast ei jätku neil nii palju nahaalsust ega mõttelaiskust, et minu pilte autorlust märkimata kuhugi mujale üles riputada. Albumi aadressi levitan siiski eraviisiliselt. Küsitagu ainult.

*Köcse küla Somogyi küngastikul (või kõrgustikul või kuidas igananes see eestikeelne vaste võiks olla), Balatonini on siit ca pool tundi bussisõitu, autoga muidugi vähem. Kaardi peal umbes Balatoni keskpaigast natuke allapoole. B. suvekodu on väikese seltskonna jaoks mõnus, külaidülli ja looduslikult kaunist keskkonda saab nautida nii et vähe pole. Muide, pisike kurioosum kogu me nädalavahetuse juures on on see, et Köcsesse ühistranspordiga pääsemiseks tuleb Budapestist võtta pilet Balatonszárszósse, kus Attila József end raudteerööbastele heitis ja seega otsa leidis. Sümboolselt liikusime siis vähem kui 24 tunni jooksul läbi AJ elu. Kahtlustan, et see oli ettekavatsetud, sain veel oma tähtpäeva puhul B.-lt luulekogu Attila Józsefi, Endre Ady ja Miklós Radnóti luuletustega.

Advertisements