Eestlane on teadagi pisut pikaldane, aga kuigi midagi teeb, siis ikka ihu ja hingega. Hiljuti otsustasin, et ei tööta enam nagu hobune (loe: eestlane) ja võtan aega olemiseks. Kui ma mõne aja eest oma raamatudiilerile kurtsin, et viimasel ajal mul lugemine väga ei lähe, käskis ta mul elada, mitte lugeda. Sestap tegin eelmisel nädalal selle kevade esimesed rattatuurid. Esimesel eksisin põhjalikult ära, sest ei viitsinud kaarti vaadata, teisel jõudsin linnast välja ka, aga seatud sihini siiski veel mitte. Eksimine oli kokkuvõttes väga koomiline ja tegi tuju tükiks ajaks heaks.

Minu sellenädalane eesti kultuuri programm hõlmab siiamaani üht jutu-, laulu- ja tantsuõhtut, üht Sügisballi ja kaht eesti kirjanikku: Valtonit ja Kivirähki. Esimene jättis sügavama mulje, teine lõi lihtsusega. Anu Taul on endiselt väga hea ja eesti filmikunsti ma endiselt ei mõista.

Ungari kultuuri esindavad tänase päeva puhul ungarlased oma käitumiskultuuri ja erinevate pühitsemistega. Hommikusele pidulikule lipuheiskamisele lihtsurelikke väga lähedale ei lastudki. Parlamendihoone oli ümbritsetud kahekordse piirdetaraga, mille taga seisid ahelikus korravalvurid. Pisutki lähemale pääsemiseks tuli läbida turvavärav, kus nagu lennujaamaski oli vaja lubatud metallesemed ja kotid eraldi sisse möllida. Sestap oli tahtjaid suhteliselt vähe. Mingit kobamist ja käperdamist, nagu meediast lugeda võib, seal küll ei toimunud. Kahe tara vahele pääsenute hulgas oli nii rahulikumaid kodanikke kui ka inimesi, kes oskavad väga valjusti ja läbilõikavalt vilistada. Huvitav oli neid jälgida. Kõik ei jõudnud hümni lõputaktegi ära oodata, vaid hakkasid skandeerides peaministrile igasugu kohti soovitama, kuhu minna, ja mõtlesid talle järjest uusi hüüdnimesid. Ungarlased on ikka kreatiivsed!

Ka rahvusmuuseumi juurde sai läbi kahe kontrollpunkti. Seal oli meeleolu rahulikum ja pühalikum, kuna traditsioonilisele 15. märtsi sündmuste meenutamisele ja taaselustamisele ei olnud tulnud ühtki poliitikut. Tantsijad ja muud etlejad esitasid väga kauni patriootilise luule-, tantsu- ja laulukompositsiooni, milles oli kasutatud nii ungarlaste pühasid tekste, rahvalaulu kui ka uuemat populaarset muusikat. Kogu üritusest õhkus ungarlastele nii omast sümpaatset suurejoonelisust.

Linnapea, kes pidas tavapäraselt kõnet Petőfi ausamba juures Doonau kaldapealsel, ei saanudki kuuldavasti munadega pihta, kuigi neid lendas paar tükki selgi aastal.

Kuigi mu hää kolleeg mind seepärast kahjatses, arvan ma, et hirmus huvitav on siin olla sellisel ajal, kui ühiskond on kriisis. Ungarlased reageerivad igasugu arengutele ja sündmustele hoopis teistmoodi kui eestlased. Kui siin 2006. aasta sügisel olukord pinev oli, tundsin end pigem surutult, sest mu siinne kodu oli sisse piiratud ja koju saamiseks tuli kuu aja vältel iga kord tõestada, et ma siin elan. Kuni see aga rutiin ei ole, on mul võimalus oma sotsioloogilisi uuringuid teostada.

Advertisements