Kodumaa sünnipäev on üle elatud (silm ja kõrv puhkas Revalia kammermeeskoori peal, nägime Larsiga šikid välja ning aretasime Hirvo Surva ja teiste lugupeetud kaasmaalastega seltskondlikku vestlust; niikaua kui punavein ja Vana Tallinn ei kohtunud, oli kõik kõige suurepärasemas korras, edasisest avalik ajalugu vaikib). Muidu on elu-olu staatilisevõitu, nagu Lars ükspäev tabavalt märkis. Mul on tunne, et Balassis väga hästi hakkamasaamiseks ja samal ajal maailma vallutamiseks peab olema kas erakordselt andekas või erakordselt pealiskaudne. Esimeseks ma end ilmselgelt lugeda ei saa, teiseks parema meelega ka mitte, järelikult pean ma kolossaalselt vaeva nägema. Ja seda ma teen, võite mind uskuda. Kui, siis juba kirega ja täielikult. Vastasel korral pole mõtet ennast ja teisi raisata. Sinna kogu mu aur läheb.

Pealkirjas mainitud tiitli andsin ma endale ise. Ausalt, ma olen selle auga ära teeninud. Nimelt ma ostsin omale täna täiesti kogemata eriti edeva, vibraga hambaharja. Tahtsin pehmet ja miskite special harjastega, et saaks ikka hambad korralikult puhtaks, eks. Valisin siis välja, kusjuures pakendit eriti ei uurinud (üles serva oli ilusti kirjutatud, et soft, mulle sobib, kesse hambaharja pakendeid ikka loeb ?!) hinnasilti ei õnnestunud tuvastada, aga tühja, mõtlesin, palju üks hambahari ikka maksab. Pärast korraks imestasin, et imelikult suur arve, aga ei viitsinud eriti süveneda. Kodus imetlesime, et on ikka peen, kummist ogadega ja puha. Järsku Lars röögatas irmsa äälega. Ta oli juhuslikult vajutanud hambaharja varrel olevale nupule ja hari hakkas vibreerima. Ja ma tahtsin kõigest täiesti süütut, harilikku hambaharja (kuigi nagu hilisemal tuvastamisel selgus, oli selle pakendile kirjutatud, et puhastab nagu traditsiooniline hambahari). Proovisin siis sihtotstarbeliselt kasutada, esialgu ei suutnud ma otsustada, kas peab nühkima ka või piisab lihtsalt sellest, et hari (õigemini need kummist jublakad) vibreerib/vad. Vist ikka ei piisa. Nüüd on hambad veits hellad. Õnneks patarei saab nii 3-4 kuu pärast tühjaks ja ma ei jõua harjavart lahti keerata. Vana hambaharja hoidsin alles, igaks juhuks. (Lars just küsis, kas hambapesu oli ka elamuslik).

See pole nüüd mingi eriliselt diip sissekanne, aga olukord oli lihtsalt nii pagana koomiline, et ma pidin seda jagama. Ja muidu ka, et kui keegi muretseb, mis must saanud on ja miks ma nii harva online olen, siis olen esialgu veel elu juures, tervise juures enamasti ka (krooniline unepuudus ja peavalu välja arvatud), kuigi veidi väsinud.

Muide, vahepeal tõlkisin umbes pool novelli ungari keelest eesti keelde koolisisesel tõlkevõistlusel osalemiseks. Ma loodan, et väga rappa ei pannud omadega, aga osalemine oli lihtsalt auasi.

Täienduseks: sissekandele järgnenud mõttevahetus hambaharja üle.

L: Matsid jäävad matsideks.

Ma: Mis teha.

L: Talupojamõistus ei saagi sellest aru.

Otse loomulikult läheb koomika kirjapanduna kaotsi, aga tsirkus käib meil ööd ja päevad läbi.

Advertisements