Küüslauk, taruvaik ja mesi, need me sõbrad kolmekesi. Nohu ei lase end muidugi ühestki ravumist häirida, kõrvad on suurema osa ajast lukus ja mu kurgust väljuvad helid teeksid au igale korralikule varesele. Hea, et ikka keset koolivaheaega, eks ole.
Njähh, tänahommeöine uisutamine jääb järelikult ära. Sedasi pole üldse aus. Nimelt eelmisest talvest saati (vähemalt siin pesitsevate eestlaste jaoks) on olnud traditsiooniks umbes kord kuus ühel laupäeva ööl uisutamas käia. See on õudselt lahe, sest asja korraldab üks ungarlaste seltskond ja pole liiga palju rahvast. Ma kahtlustan, et ungarlased sünnivadki, uisk jalas. Zoli pani kõik Eesti tsikid uisutama nagu nalja. Esimene kord möödus suuremalt jaolt kui mitte päris piirde najal, siis vähemalt selle läheduses. Igaks juhuks. Sestsaati on asi iga korraga paremaks läinud:) Ja ma olen kukkunud täpselt ühe korra. See juhtus selle talve esimesel uisuööl, detsembri alguses. Zolikene sõitis mulle otse vastu, aga kuivõrd ta on vana uisuäss, siis ma eeldasin, et ta teeb mingi ilgelt kavala triki ja keerab viimasel hetkel kõrvale. Tema arvas, et ma taipan ise eest ära sõita. Nii me siis panime kõhud kokku. Zoli on minust oluliselt suurem, ma sõitsin nagu vastu seina js olingi siruli jääl. Pärastpoole tegi Lars mulle kino, ma ei suutnud naermist lõpetada ja inimesed tulid küsima, kas mul on kõik korras. Lars pidi mu eest vastama, sest see küsimine tegi olukorra veel naljakamaks. Naljad olid vist midagi kreisiraadio ja ralli teemal. Karta on, et ilma Larsita ma ei sureks mitte naeru, vaid igavuse kätte. Järelikult lesin kodus ja lasen end ravutseda. Niu.

Advertisements