Üks jõulueelne kirjutis, mis millegipärast õigel ajal postitamata jäänud. Ei olnud vist õiget vaimu peal.

Ühest Szabolcist nüüd küll ei piisa, et eestlasest jagu saada. Viimased koolinädalad tahtsid hinge välja pigistada, aga hakkasin vapralt vastu ja muudkui vihtusin ettekandeid ja töid teha ning lugesin täiesti ebamotiveeriva seminari tarvis läbi peaaegu kaks kolmandikku romaani. Oleks võinud ka lugemata jätta, sest tundub, et kodanik õpetajat eriti ei huvitanud ja nii ma istusin terve tund sõnagi lausumata ning võitlesin unega. Muidu tundub, et päris mitu tähtaega on pigem sümboolse tähendusega ja kõik hirmujutud Balassist rangusest on pehmelt öeldes üle paisutatud. Koormus on küll suur, aga õppejõud täitsa inimlikud ja kes tahab, saab seal oma peakeses nii mõnegi uue närviseose tekitada.

Päris mitu nädalavahetust on möödunud muusika tähe all. Kõigepealt Kalaka, siis Pálya Bea ja viimaseks Csillagzene (Tähemuusika) nimeline konsert etnograafiamuuseumis. See viimane oli eriti äge, kestis poole kolmeni öösel ja näha-kuulda sai lisaks eelnimetatutele veel Sebestyén Mártat (see tädi, kes omal ajal koos Deep Forestiga tegi muusikat filmile “Inglise patsient”, tal on kahjuks sellise tämbriga hääl, mis kiiresti ära tüütab ja eriti ei muutu), Lovasi Andrast (nägi muidu nunnu välja, aga muusikaliselt kõige igavam, esitas ühe loo, mille tööpealkiri olevat olnud Searasv, aga ma enam ei mäleta, millest see rääkis) ja Ferenczi Györgyi (pudelipõhja paksuste plussprillidega humoorikas onu, kes lisaks oma bändile oli külalisesinema kutsunud häbelik-edeva saksimängija ja kokku sai täitsa söödav bluusi-kantri-roki-rokenrolli kompott).

Peale Bea kontserti kaubandus- ja turismimuuseumis ei osanud ma veel seisukohta võtta, kui väga ta mulle meeldib. Csillagzene aitas otsustada, et lauljana (eriti koos poistega) kohe täitsa palju, hääl on tal võimas ja ta kasutab seda maksimaalselt ära. Muuseumi esimese korruse suur hall on muidugi piisavalt suur ka, et selline heli sinna parajalt ära mahub, basiilika kõrval asuva kaubandusmuuseumi saal jäi tema jaoks ehk liialt kammerlikuks ja ahtakeseks. Peale selle suhtleb ta publikuga ja paneb rahva ka laulma, kasvõi endale taustaks, kui pillipoisid parasjagu ei saa esinema tulla. Aga mind kohutavalt häiris, kui silmatorkavalt edev Bea on. Muidugi peab avalikult esinemiseks parasjagu edevust olema, aga see ei tohiks lavalt välja paista. Bea naeratab ja naerab härivalt palju, mõni võib seda muidugi lavasarmiks ja esinemisoskuseks nimetada, aga mina eelistan loomulikkust. Igatahes on mul on nüüd Ungari muusikas uus lemmik. Siin on kuulata-vaadata üks lugu Bea teiselt sooloplaadilt.

Veel oleme mõned jõuluistungid maha pidanud, külas ja külalistega, eestlaste ja estofiilidega. Kingitused hakkasid juba detsembri alguses tulema, aga jõulutunne tuli hetkeks peale alles siis, kui külalisi oodates ingveritee jaoks kardemoni jahvatasin, terve korter oli selle lõhna täis ja küinlad põlesivad ning arvuti seest laulis Karavan talve võlumaast. Muretsemiseks pole põhjust, see läks ruttu üle ja on asendunud tüüne rahuloluga koolivabaduse üle. Selle armetu lumenatukesega meie maja katusel ei saa ju õiget jõulu olla.

Advertisements