Minu jõul tuli seekord lausa Budapesti kohale, kuigi jäi tund aega hiljaks. Aeg on sestsaati kulgenud jõululebo rütmis, kuigi terve hunnik tähtaegu on juba möödas ja ülejäänud lähenevad hirmuäratava kiirusega. On lootust läbi saada mõni raamat, mida ma alustasin juba umbes sada aastat tagasi. Hulga vilme oleme ka ära vaadanud, seitsmekümnendatel tehti peale Bondi ja Bruce Lee filmide ikka muud söödavat ka. Retro on lahe! Ja neljakümnendate Hollywood, ma ei ole vist elus kokku ka nii palju meiki kandnud kui tollal ühe filmi peategelastele näkku määriti. Mood oli selline, mis teha. Idamaa teema oli ka popp, Bagdadi vargas on igatahes kogu arsenal väljas, alates džinnidest, lõpetades lendavate vaipadega. Mul on plaanis seda liini koos Ungari uuema ja vanema filmikunstiga jätkata.

And now for something completely different. Laual oli hapukapsas (täiesti ise tegin, esimest korda elus), verivorst, ema tehtud pohlamoos ja rahakott, kõik nagu peab.  Saame näha, kas on asjast mingit tolku või ei ole. Hästi toredaid kingitusekesi tuli ka:) Näljahäda pole nüüd tükk aega karta, mustadeks päevadeks on Pilvekesi ja kilukonservi. R, kui sa tagasi jõuad, siis teeme šokolaadimuffineid.  Kallis M, sa oled lihtsalt superarmas:)

Ise pean nüüd tükk aega punastama. Piinlikkusest. Ma ei saa ju sinna midagi teha, kui mu jõuluprojektid olid nii suurejoonelised või tulid parimad ideed alles viimasel minutil. Niisama kombe pärast kinkimise asemel valisin hoopis mittekinkimise (ja minuga võib vabalt sama teha, kui see kunagi teema peaks olema). Ütleme, et ma tegelen asjaga.

Peale selle on meil nüüd wifi, nii et enam ei pea kahekesi ühe juhtme küljes rippuma. Välismälu ilmselt mu hajameelsuse vastu eriti ei aita,  aga muidu teeb elu lihtsamaks küll, eriti arvestades seda, et DVD-kirjutaja on lõplikult panges omadega. Kui nüüd keegi veel juhtmeta elektri ka leiutaks, siis oleks elu täitsa lill.  Et ma end selle sees siiski liiga hästi ei tunneks, ärkasin teise jõulupüha hommikul kohutava pea-, kurguvalu ja vati sees olemise tundega. Alguses arvasin, et olen lihtsalt üle maganud, siis kipub enesetunne üsna samasugune olema. Aga ei, kus sa sellega. Nüüd olen rõemsasti koldreksi-taruvaigu kuuril. Huvitav, kas see on pühade kõrvalnähtus või on sel midagi pistmist ühe öise jalutuskäiguga ümber külmetava basiilika ja parlamendihoone?

Advertisements