Viimastel nädalatel olen end tundnud väga hästi. Põhjuseid on mitmeid. Üheks oluliseks põhjuseks on olnud tõe ütlemine. Tõde teeb tõepoolest kergeks ja annab hingerahu. Teine põhjus on erakordselt rikkalik kultuuriprogramm, millest ehk L. pikemalt kirjutab. Kõrvuni kultuuris olles tunnen end igatahes väga mõnusalt, olgu selleks siis film, muusika või kirjandus, keeleõppest rääkimata.

Lõpuks on meile (või vähemasti mulle) jõudnud ka jõulud, milleks ma hakkasin sel aastal valmistuma juba varakult erinevaid kingiprojekte keevitades. Kuna pühadeks kodumaale minekut oodata ei olnud, püüdsime õiget pühademeeleolu luua juba Budapesti korteris. Kaunistasime kodu ja L. tegi ka päris eesti piparkoogitainast, millest jagus mitmeks puhuks. Parim kingitus on olnud äratundmine, et minu armsad – see käputäis inimesi, keda ma oma sõpradeks pean ja keda ma usaldan, usuvad minusse vahel rohkem kui ma ise. Ja hoolitsevad minu vaimutoidu eest. Annavad teele kaasa häid soove ja palju hingesoojust sõnadega, et ootavad mind tagasi.

Teekond Hollandisse oli hirmus pikk. Õnneks aitasid viit tundi Ferihegyil veeta Piszkos Fred ja Fülig Jimmy. Kaasapakitud hungaarikumid ja L. piparkoogid ei lasknud nälga näpistama. Brüsselis ootasid mind õeke ja vennad. Jõulud tulevat ka kiiremini kui mina, oli nende hinnang mu suurele hilinemisele. Kaks nädalat puhkust Lääne-Euroopas oli alanud.

Advertisements