Ma saan aru küll, et ma olen eestlane, aga see ei tähenda, et ma tingimata ka eskimo oleks. Vana lugu, et ma hull külmavares olen ning alati kolme tekiga magan, sõltumata aastaajast, aga see siin hakkab juba normaalsuse piire ületama. Õdusa ajaveetmise asemel kodus logelen ma mööda kohvikuid, kuna seal on lihtsalt soojem. Kui ikka pooleteise kuu jooksul korteris kütet tööle ei saada, siis on midagi jama. Aga, ehk ikka ei ole ka, tegu ju siiski Ungariga. Olgu, mõistan, oktoobris ma veel ise ei tahtnud ja polnud eriti kodus ka, aga nüüd oleks juba nagu vaja. Esimene lumi on korra kiirelt üle Bp libisenud, tuul on läbilõikavalt külm ning kivimajad on ikka kivimajad. Või on ehk asi selles, et kohalik ajaarvamine on veidi teine ning kui lund sajab, siis on veel kohalikel aega küll ning millegipärast ei muretseta? Egas miskit, tõmban villasokid varba otsa, panen kaks kampsunit selga, haaran laualt teetassi, kobin teki alla ning loodan edasi.

Muidu läheb kõik vanaviisi, peaaegu. Kõik mu lemmikmehed olid nädalavahetusel Bp-s – Fatih, Ale, JB, aint Piero oli kuskile kadunud. Ei hakka üldse mainimagi, kui kodune ja tavaline kõik oli. Lihtsalt hea. Ja Zoli vedas meid millegipärast karaoket laulma. Ning me millegipärast laulsime ka.. Oli see nüüd Heleni ja Kauri süü või hoopis vanilje mõju ning rõõm seltskonnast, mine võta kinni. Igastahes on kindel, et sõbrad on parim seltskond heaks tujuks.

Advertisements