Viimased nädalad on üsna palavikulised olnud. Peale suuri tähtpäevapidustusi saabus kohe väike Rutt Tartust kohvriga, mille kaalust pool oli mõeldud mulle ja Kirsile. Ikka sünnipäevanänni ja niisama maiustamist. Ohh, mida me küll teeks ilma abipakkideta. Kuigi, tõsi ta ju on, et päris näljahäda Ungaris siiski ei valitse. Ruti saabumist oli kohe vaja suurejooneliselt tähistada mõnusa õhtusöögiga ja seejärel väikese veiniga. No nagu tavaks ikka.

Seejärel möödus töökas nädal Balatoni ääres veidikese vihma, mõningase veini, natukese paalinka ja rohke vandumise saatel. Kohtumine kirjanikuhärraga möödus rahulikumas toonis ja rohkete vabandamistega, teadagi, naiste seltskond. Ega igal pool ikka ei sünni. Raisk. Järve äärest jäi külge rohke teetarbimise komme, mis püsib tänapäevani.

Ja nagu mujalgi mainitud, väisas sel ajal Budapesti kamp frivoolitare. Kõik täpselt sama frivoolsed kui varemgi. Et vanad head ajad ei ununeks, sai külastatud armsaks saanud kohti, ajada törts ärijuttu ning tuletada meelde.. trikke.

Rutt oli tegelikult nii ülbe, et jäi veel üheks nädalaks. Ei tea ise ka, mismoodi ma selle üle elasin :P Mine metsa, Rutt, sellise jutu peale! Tegusid sai tehtud iga päev. Küll kondasime me ühest poest teise, neiu Tartust tühjendas kohalike eest poode hirmuäratava kiirusega. Õhtud möödusid teetades, olgu siis kodus või teemajas. Muidugi teemaja teele järgnes paras hulk üht teist valuvaigistavat szesészitalit.

Seiklesime korra Bp-st väljaspoole, avastasime Egeri basiilikat ning kindlust, jalutasime vihmas mööda linnatänavaid ning lõppeks nautisime maailma parimat valget hõõgveini. Puhus sooja varvastesse küll.

Suht palju läks tavalises rütmis – neljapäevane pidu lõppes reedel, kui normaalsed inimesed juba 1) ärkasid 2) hakkasid tööle minema 3) töötasidki juba. Samas, ega muud ei ootakski mõnusalt taaskohtumispeolt Piero ja tema sõpradega. Kirsi muidugi ei unustanud meid noomimast, et pagan, suhelge ungari keeles. Ma luban, järgmine kord proovime.

Jaaaaa, mis oli muidugi kõige naljakam selle nädala juures. Kokkusattumised. Esmalt kohtusin juhuslikult oma vana rühmakaaslasega BBIst, oh seda rõõmu ja üllatust. Teiseks õpetussõnad: mine itaallastega Szimplasse, näed nalja. Ehk siis: kolmapäeva õhtul istus minu ja Ruti poole seljaga mees punase t-särgiga. Kas sa Vormsi Ennu tead? Ma küsisin. Ei teadnud. Sõber olevat särgi kinkinud ja ise puhas ungarlane. Sõbra nimi oli Kaupo. Nii et ole tervitatud, hää inimene, kes sa meile Bp-sse elevust saatsid. Järgmine õhtu, tegevuspaik sama, seltskond ka, laud ainult teine. Jällegi istub eemal mingi kutt, punase t-särgiga, mis reklaamis Depeche Mode´i baari Tallinnas, ilusti aadress kirjas ja puha. Eestlane? Sugugi mitte, austraallane. Särgid said Tallinnas otsa ja puhast oli vaja, seesinane nägi kobe välja. Egas midagi, oli tore tutvuda. Head reisi mööda Euroopat!

Reede läks suuresti mööda linna tormamise alla: pood-kohvik-naabrinaised ja vein-hea seltskond hea muusikaga/jalutuskäik Doonau lähistel. Kes mida tegi, mõelge ise välja. Igatahes mina jõudsin veel korterit koristada, enne kui Rutt saabus. Mul oli vahepeal juba paanika, et ta on ära röövitud vms, kott ja raamatud mööda korterit laiali, sall rippus nukralt toolileenil. Õnneks hoiti teda hästi.

Ja siis läkski ta ära :S Nüüd on kohe kuidagi rahulik olla, suur möllumutt nagu Rutt oli, eksole :) Aga ega siis mina ei märka paigal istuda, mul oli vaja kohe Münchenisse põrutada. Täitsa vahva oli, ehkki teinekord tuletage mulle meelde, et ma enam seda ei katsetaks. Tõesti ei viitsi nii kaua rongiga loksuda. Või noh, kui just jälle tasuta saab (A) Igatahes pole mul õrna aimugi, mis imeasju mulle näidati, oli kirik ja vanalinn ja lossipark ja palee ja väravad ja jõgi ja.. tähtsamad asjad ilmselt ikka. Ja ohh rõõmu, ma sain isegi sain aru saksa keelest. Midagi on siiski vist kuskil säilinud.

Paistab, et väsitav rongisõit ei loe mu seltskonnaelule suurt midagi. Aga teinekord olen targem ning ei kutsu kedagi vanakest nautima, kui järgmine päev algab varahommikul. Kui, siis ainult inimese, kel on päike silmades.

Advertisements