Tõeline sõber ütleb alati, kus on linna parim raamatupood. Soproni meeleolukaim raamatusalong on kohe raudteejaama kõrval. Selles mängib mõnus muusika, saab jalga puhata ja nii uusi kui vanemaid raamatuid-ajakirju lehitseda. Kiusatusi on seal palju, aga õnneks või kahjuks seavad igasugu ainelised olud ihadele oma piirid. Sestap tõin Sopronist endale vaid kaks tükki ungari kirjandust, ühe Szabó Magda ja teise Fekete Istváni sulest. Selle teise sain ühest vanalinna antikvaariumist talviseks lugemiseks (juhul kui mul enne piisavalt muud lugemist jagub). Sügisene Sopron on mõnusalt turistivaba, pakub hingamisruumi ja keskaja hõngu, rahulikku kulgemismeeleolu ja üllatusi ka. Kirikutest meeldis mulle enim Szent Mihály, kuigi ka Kitsekirik on päris imposantne. Kohvitada on tore Liszti salongis. Sealt tõime kaasa teed, et pikkadel talveõhtutel tööst väsinud pead klaarida. Ja nii head fröccsi kui Soproni raudteejaamas ei ole ma saanud üheski Budapesti kõrtsis. Minu jaoks tegid selle päeva eriti toredaks reisikaaslased. Üks hea törts sooja juttu on ikka suur asi!

Advertisements