Kui ma Krovaatiast tagasi jõudsin, olid tunnid juba alanud ja mõned viinamarjad ilma minuta ära korjanud. Looduses valitseb endiselt tasakaal, mistõttu osa tunde ootas mu laekumise siiski ära ning Krovaatia puude otsas rippus viigimarju ja granaatõunu, mida isu järgi täitsa oma käega võtta võis. Ja siis veel kõik need värsked mereannid ja kalakesed rannaäärsetes restoranides, nämma! Saate aru, esiteks on Ungaris igasuguse kalavärgiga kitsas käes, teiseks ei võta Lars kala suu sissegi, miska on üpris välistatud kala söömine nii majas kui aias. Hädakorral saab IKEA söögipoest tuua Rootsi lihapalle ja need kõlbavad (peaaegu sama hästi) hüvaks roaks, isegi kui nad mitte üht tilka kala ei sisalda.
Reisist võin rääkida ainult ülivõrdes, alustades meie majaperenaisest Višnjast, kelleni mind juhatas Santeri, merisiilikutest ja seltskonnast, lõpetades jumalike siniroheliste vete, raftingu, snorgeldamise ja krõbedate pirukatega kõigis pagariärides, mille lähedusse mul õnnestus sattuda. Sõna otseses mõttes peak experience oli suhteliselt spontaanselt ettevõetud sõit Hvari saare idatipust läänetippu umbes korraliku jalgrattatee laiusel teel, mille kõrval laius ainult paljas õhk ja kuskil kaugel allpool tükike merd või kaljust pinnast.

(Ma tegin endale just lõhiku pükstesse, sündsasse kohta. Ma ei saa ju sinna midagi parata, kui mu lemmikvelvetid on nii ära kulunud, et enam pealeistumistki ei kannata. Soundtrack on Boldogsag, gyere haza tundmatuks jääda sooviva suustreeneri esituses.)

Saarel olime loomulikult autoga. Tegelikult poleks midagi hullu olnudki, kui osa autosid ei oleks tahtnud sama tee peal, ainult kahjuks vastassuunas sõita. Üritasime ka korra närvide rahustuseks suhteliselt keset maad kulgevat kõrvalteed pidi mere äärde ujuma minna, aga see 25% langus oli liig mis liig. See nägi välja umbes nii, et ca 50m pärast hoiatusmärki jäime keset teed seisma, sest selle koha peal, kus oleks pidanud olema tee, ei olnud äketse enam mitte kui midagi. Kui autost välja ronisime, siis selgus, et oli küll, ainult tükk maad allpool. Ma oleks hea meelega vaadanud, kuidas mõni auto sealt alla saab, eeldusel, et ma ise parasjagu selle sees ei istu ja ei pea sellega pärast veel kuhugi sõitma (see viimane on puhas ettevaatusabinõu, iial ei või teada, kas see, mis alla läheb, pärast ka üles tuleb, enamikel puhkudel on parem, kui ei tule, aga see polnud see puhk.) Kahetsemist ennetades olime kartlikud (hahaa, milline iroonia!) ja läksime “peatee” peale tagasi. Kannatuste rada kroonis rannaäärne linnake Stari Grad (parajas koguses inimesi, kitsad käänulised tänavad, jalutuskäik ümber lahesopi ja tigud-krevetid minu toidus) ning päikeseloojang Stari Grad-Spliti praamil.

Lennuki peale oli täitsa kurb kohe tulla. Teised läksid kõik koju ja mina pidin üksi Ungarisse lendama (rõhk sõnal “üksi,” teised reisijad ei lähe arvesse, eks). Mulle meeldib siin ikka endiselt, aga mitte nii.

Kooli juurde tagasi. Tehniliselt võttes (so kahe nädala peale kokku) on mul esimene koolinädal rõõmsalt seljataga, kodutöid on juba lademetes (sest ma otsustasin läbi võtta ka puudutud tundide materjali ja ühtlasi kohe õppimisega peale hakata, julge pealehakkamine on ikkagi julge pealehakkamine, teadsid juba vanad inimesed). Suurem osa aineid on just täpselt nii huvitavad nagu ma ootasin. Aru saan üldjuhul rohkem, kui arvasin. Mis on absaluutselt suurepärane. Kuidagimoodi sattusin C1 rühma, mis peaks olema edasijõudnumapoolsed (selle sõna ma just ise tegin, ungari keele mõjul ilmselt) ja tähendab kevadel mingi jõleda lõputöö kirjutamist. Kõik meie omad on sellest (C1 gruppi sattumisest) üsna hämmingus. Minu teooria arvab, et beekaid tuli lihtsalt liiga palju ja ülejäänud pandi kõrgemasse gruppi. Endal on küll ikka tunduvalt rumalam tunne, C-sse ei julgeks end paigutada.
Muidu on koolis käia peaaegu nagu Tartus, mäest üles ja tee on kastaneid täis. Teistmoodi on see, et õpetajad on hästi sõbralikud ja sotsiaablid. Paljud paluvad end sinatada, isegi tõlkeseminari õpetaja, kes algul tundus suht karm onu ja tegi naljagi täitsa tõsise näoga. Esimese nädala tunnid algasid kõik sellega, et igaüks tutvustas ennast (teised said seda ilmselt nõrkemiseni teha, mulle piisas ka mõnest korrast). Õnneks jäid ära kõik heietused teemal, miks keegi ikka ungari keelt hakkas õppima. Saamsugust sõbralikkust ja suhtlemisvalmidust kogesin juba eelmine aasta ELTE-s ka. Eks mu muljed on külalisüliõpilasena õppimise eripära tõttu natuke kallutatud ka, aga nii tore oleks mõelda, et igasuguse venitamise ja korralageduse juures on Ungari (kõrg)haridussüsteem vähemalt isikliku kontakti võrra parem. Balassi on muidugi kogu muu siinse asjaajamise taustal harjumatult tõhusalt organiseeritud, süsteem töötab nagu kellavärk. Kevadest saati oli juba teada, millal kool peale hakkab, tunniplaan on olemas ja algusest peale tutvustatakse kursuse sisu, nõudeid jne. Erinevalt eelmisest aastast anti õpikud ka kohe õppeaasta alguses kätte. Mina olen rahul.

Lõpetuseks aga mõned keerulisemad põimlaused. Eile käisime Helinaga oma iganeljapäevasel tanzulkal (see koht hakkab vist veits alla käima, muusika oli täitsa mittetantsitav) ja saime keset lahkumist tuttavaks ühe meeskodanikuga, kes, nagu hiljem välja tuli, oli pesuehtne ungarlane. Ta lihtsalt kõnetas meid inglise keeles, sest me ise mingis veidras keeles vadistasime. Me olime hirmus coolid, eestlased ja oskavad ungari keelt ja puha. Igatahes arvas ta, et peame ükskord koos pidutsema ja siis et millal. Ma arvasin, et “majd” (umbes, et varsti või kunagi või küllap; kasutatakse tavaliselt olukorras, kus on vaja viisakalt laiali minna ja lubatakse hiljem ühendust võtta, aga mõlemad teavad, et sõnadeks see lubadus jääbki). Sellest sai õhtu nali. Saame näha igastahes. Visiitkaart on Helina käes. Ja siis räägime tegelt ka ungari keeles.

Advertisements