Põhimõte: tee kõike, mida teha saab. Tehtud. Nii näiteks osalesin mina esimest (ja tõenäoliselt ka viimast) korda elus szüretil. Ehk siis eesti keeles: olime Reedaga ettevõtlikud, ajasime ennast enne hommikut üles ja sõitsime Tatasse Krisztile külla. Eesmärgiks saagikoristus nagu vanadele talupoegade järglastele kohane. Ainus ebaharilikkus: saagiks olid viinamarjakobarad. Kujutate nüüd ette pärismaalaste hämmingut, kui kaks välismaalast ajavad ennast vabatahtlikult kohale, et saaks teha midagi uut ja põnevat? Ja seleta mis sa seletad, nende jaoks on see ikkagi kummaline. Viinamarjad olid omale pesa teinud muinasjutulisse Ungari külakesse. Majad olid nii valgedvalged ja pelargoonid nii punasedpunased. Tahan omale ka muinasjuttu! Oli seletamatult mõnus tunne mööda mäekülge alla minna, et seejärel haarata käärid ning hakata ülespoole tagasi rühkima. Sirutad vahepeal selga ja naudid vapustavat vaadet mägedest, teedest, põldudest ja rohetavast metsast, päike siramas ja rõõmsalt paitamas nägu. Ning et elamused ei lõppeks, nautis Reedake viinamarjade pressimist värskeks mahlaks, mis on niiiii hea. Prõksutada pressikoja ees otse puu otsast korjatud kreeka pähkleid ja lihtsalt olla. Ärgem siiski unustagem, et tegu on Ungariga, kus külalislahkus on üüratu. Järgnes tavaline ungari lõunasöök, kus lauale kanti kõike võimalikku ning võõrustajad pakkusid aina veel ja veel. Õnneks suutis R. neid osavalt tõrjuda, muidu ägiseksime ilmselt siiani. Lihtsalt ei suuda kiusatusele vastu panna. Teadagi, et tühjade kätega külast ei minda, seega saime kaasavaraks tomateid ja suure koti neidsamu kreeklasi. Sõnad on üleliigsed.

Advertisements