Tahes või tahtmata läheb ikka nii, et plaanist omale ometi kord hea tunniplaan teha tuleb lõppeks ikkagi kellegi teise heaolu nimel loobuda. Igasugu vastutulemiste hinnaks on seekord +6 ehk esialgu loodetud 12 tunnist nädalas on ootamatult saanud 18. Ehk siis see on mu selle semestri nädalakoormus. Aga hea et niigi läits, tuleb meelde üks vanade eestlaste eriti vana sõna. Nüüd tuleks veel vaadata, äkki saab end kuidagi mõne kolleegi loengusse kuulama sokutada, et doktorantuuri nime all ehk ka natuke tarkust koguda. See on muidugi võimalikult keeruliseks tehtud, sest ega siin keegi oma tundide toimumisaegu ja -kohti naljalt ei eksponeeri.

Aga muidu on rõõm, et asjad on käivitunud ja igavust pole karta. Eelmisel nädalavahetusel näiteks käisime Budaváris näitusel ja veini maitsmas ning sattusime paikadesse, kuhu varem polnud juhtunud ja mis pakkusid väga kauneid vaateid. Kultuuri peab saama, järgmiseks lähen vist linnast välja. Keda huvitab, siis reedel on Sopronis Eestiga seotud asju. Ja Nyíregyházas peaks 14.-16. septemberil ehk eeloleval nädalavahetusel saama eesti leiba maitsta: http://www.muzeumfalu.hu/kultur.htm

Advertisements