Igavuse üle küll kurta ei saa. Noortel on alati mõni temp varuks. Vagude vahel magamine on tavaline asi. Vaarikamaasikasõda ka. Punamütsike ja mälumäng on popid. Soengud saavad lõigatud, pudelikeerutamises tõed kuuldud. Tuleb ette, et möödunud õhtu seltsiliste asemel hoopis rühmajuhtidele helistatakse.
Noored on osavad. Tööst hiilivad edukalt kõrvale. Kel on palavik, kel varvas katki, kel peavalu. Kukkumistest, pohmakast, millest iganes. Karm juhus, et neil punamütsikesed otsa said.
Käisime Tartus. Võtan rahulikult, pole mõtet kurjaks minna. Lihtsalt olen kergelt pettunud, kahjuks. Sai kaltsukas surfatud ja kohvikus kohvitatud. Ja linnas jalutada. Tartus on kodu.
Tegelikult fakt on, et laagris on vahva. Kui halvad juhtumised kõrvale jätta, armastan ja fännan maleva-/laagrielu. Laagri lõppedes saan alati tohutu energialaengu, mis kestab vähemalt järgmise suveni. Olen vist juba kõigile rääkinud, kui hea ja vahva on noortega töötada. Samas mäletan oma klassiõe reaktsiooni, kui kunagi selgus, et õpin noorsootööd. “Sina ja noorsootöö? Sa ju vihkad lapsi!” Ega ikka ei vihka küll. Jah, nad ajavad mõnikord väga kurjaks, lausa tigedaks. Aga siis nad tulevad, teevad sulle pai või ütlevad mõne armsa sõna, tulevad kallistavad, teevad komplimente või on niisama nummid. Paratamatult annad andeks, unustad. Jah, noortega on fantastiline töötada. Ega ma muidu ei teeks oma viiendat laagriaastat. Tulen veel tagasigi, kõigest hoolimata või ehk just selle tõttu. Neilt on nii mõndagi õppida ja kindlasti vastupidi ka. Kas te olete kunagi kogenud midagi sellist: suur sõpruskond istub koos, kaminas on tuli, juuakse teed, mängitakse kaarte või pudelikeerutamist? Või lihtsalt oleletakse. Selle kolme nädala vältel ollakse parimad sõbrad. Lahkumisel vahetatakse numbreid ja aadresse, mõni kurvastab. See lühike aeg seob nad kokku terveks suveks, ehk kauemakski. Just selle pärast tulevad nad alati tagasi. Ohh, suvi suveke. Ja Vivieni nägemine pani mind Bp-d igatsema. Stipist pole endiselt haisugi. Ungari, eksole.
Lõpuks tekib malevatunne ja natuke kahjugi on noortest laiali minna. Hoolimata neist seitsmest lauaviina pudelist, viskist ning õllepudelitest. Võiks ju veel jäädagi. Kus mujal sulle ikka jahukotti tehtaks, pudeleid ukse külge kleebitaks, vannitoauks kogemata kinni teibitaks? Või kus mujal sind vette visataks, kus mujal tassitaks sind kukil, tantsitaks pulmas laual? Ja kuna siis veel, kui mitte malevas, suvel? See on elu, see on puhkus.
Aga mitte alati ei paista päike. Ikka on kuskil mingi pilvetriip, mis otsustab just siis nähtavale ilmuda, kui kõik paistab soe ja hea. Ei, ei usu enam ilusasse. Mõnikord tahaks vaid, et hea kestaks kauem, no nagu näiteks suure šokolaadi söömise peale kuluva aja. Või et äikese ajal saaks nina kellelegi pihku toppida ja väriseda hirmust, ehk õnnestki. Aga siis tuleb I. ja ütleb midagi head. Hea, et on sõpru, kes tõesti sõprusest hoolivad ja seda väärtustavad. Aitäh.

Ja nüüd on malev läbi, ilusaid mälestusi heinakuhjasuurune kuhi. Tänud kõigile, kes jaksasid mu hädaldamist ja ahastamist kuulata ja kes mind tsirkusesse tööle värbasid. Ja noored, tegelikult te olete head. Krutskeid täis :)

Advertisements