Oli nn vaba nädal, kus nö puhkasin, st seiklesin Eesti linnades. Vahva ja nukker üheaegselt. Midagi head tuli asjast ka. Näiteks malev. Niivõrd kuivõrd :)
Närve jääb mul iga päevaga vähemaks. Aga on helgeid hetki, mis korvavad kõik jamad ja pahandused. Ning selle, et varsti mul enam häält ei ole. Noored röövivad selle. Aga ikka on ju vahva metsas seenel käia ja punamütsikesi korjata. Tundub, et seeneniidistik on tugev ja hästi arenenud. Marjamaal tasub teinekordki seenetada. Maleva lõpuks oleme Hannelega supernaised: koristame noorte järelt, peseme nõusid, riidleme, puistame kotte, peseme torusid, ronime aknast sisse-välja, karjuma viha välja majast 5 meetri kaugusel, suhtleme aktiivselt lapsevanematega, mängime kupjaid, sunnime tööle sunnitööle. Nimekiri on lõputu. Ning veelkord tõestus noortele: ka ilma alkota on hea. Tagatipuks oleme psühhod kah. Lapsed, jõudu :)

Advertisements