Eile oli mõnel Pécsis kohustusi, sõitsime siis kaasa (Lars ja ma). Kulgesime piki Doonaud ja hiljem vahel mägede. Läbisime ka Paksi nimelise paiga, kus asub Ungari ainus tuumajaam. Oli rohelist ja värki, kuigi mitte hingetukstegevalt. Lonkisime kesklinnas ringi, nähtust lahedamad asjad olid türklaste mošeest tehtud kirik ja varakristlaste hauakambrid. Mausoleumi me ei leidnud üles ja Csontváry muuseum jääb ka järgmiseks korraks.

Koduteel võtsime kerge eine minu lemmikveinipiirkonnas ning Babits Mihály sünnilinnas, Szekszárdis. Kékfrankos on isegi roséna söödav. (Väliseks) motivaatoriks tõin kaasa ühe tõhusa Pinot Noiri. Et kui raamat tõlgitud, võib lahti teha.

Kui tagasi jõudsime, laiutas me ukse all oma täies hiilguses lomtalanítás (see on selline kampaania siin, tõstad kõik oma ülearuse koli välja ja linnavõimud korraldavad selle minemaviimise). Üle tee parkis üks vanakooli autopann, mis mattus katusest kapotini kõikvõimalikku väljasorteeritud kola alla, kevadel ikka ju tahad kodu kaunstada ja uut mööblit ja värki, eks. Sellist pilti ikka iga päev ei näe, tahtsin ka teis(t)e rõõmupäeva jäädvustada, aga siis kargas üks kepsakas tädi ligi, et mis te pildistate siin. Mina: vabandust, ei, ma ei pildista, kui ei või, ja astun siis mujale, et vähemalt kolahunnik pildile võtta. Tädi: ma ei taha pildi peale. Mina: ega ma teid ei taha pildistada ka. No tõesti. Jämedustest päästis olukorra vaid mu pikaldasevõitu ungarikeelne mõtlemine.

Käsil on pikk nädalavahetus, mis möödub töö tähe all. Tööd tuleb sisse uksest ja aknast, koos ahistavate tähtaegadega paraku. Asjalikust kõrvalehiilimiseks pole ükski vabandus ebasobiv (vt ka kodukaunistamine, kuidas vilmid kohale muulivad, kas Eestist on uusi uudiseid, brauserile on kohe täna uusi, kuigi täiesti mõttetuid pluginaid vaja, pole ammu bloginud). Lars tõstab praegu köögis mööblit ümber ja otsib Kodumasinale sobivat kohta.

Advertisements