Neljapäeva õhtu. Olen Eestis, kodus. Mu punane lemmikkiisu istub klaveri peal ja vaatab suurte silmadega toas ringi, justkui näeks kõike esimest korda. Mõnes mõttes ehk näebki, osa asju pole enam kunagi endised. Istun laua taga. Pildi ees põleb küünal. Rüüpan teed, hoian süles oma kaisukaru ja palvetan, et kiisu midagi klaverilt maha ei ajaks. On üks neid hetki.
Just selliseid hetki, mis ei lähe kunagi meelest. Kuidas kunagi sai sõbrantsi vanaisa garaaži katusel pidada mädaõunasõda. Kuidas jooksin naabripoisi isaga võidu, mina võitsin. Kuidas kõksisime tänaval sulgpalli, kihutasime jalgratastega mööda väikelinna ringi, käisime gaasikontori hoovis mängimas. Kuidas üks naabritädi meid oma laululindudeks kutsus. Kuidas mu suur sugulane istus maja katusel ja jutustas, mida kõike ta näeb. Ja meie, pägalikud, kuulasime suu lahti ja unistasime, et kunagi ronime meiegi kõrgustesse. Ronisimegi. Mäletan, et naabritüdruk sai omale kummituse. Panid patareid sisse ja siis uhhhuuuutas. Meil oli vaja kohe vanemat naabripoissi ehmatama minna. Õnnestuski, ja meil lõbu laialt. Mõnus oli ärgata pühapäeviti pannkoogi lõhna peale, süüa neid maasikamoosiga ja jutustada vanaemale, mis kõik sellel päeval ära tuleb teha. Päike oli alati soe ja rohi roheline. Lapsepõlvemaa mälestused.
Remember the positive things and good moments, ütles Audric jaanuaris meie viimasel kohtumisel. Jah, ma mäletan. Kuidas peale vihmasadu tuleb õigel hetkel päike välja ja teeb kõik veelgi ilusamaks. Kurvemaks.
Ja kõigil neil hetkedel on olemas keegi hea. Kes toetab, hoiab, aitab. On olemas. Ei ole vaja pikka juttu, et ära muretse, kõik saab korda, läheb üle jne. Piisab sõbralikust pilgust, soojast käepigistusest, kallistusest. Mul on vedanud. Aitähh teile kõigile. Eriti sulle, P. Sa oled parim.
I can see the sun and I can feel the rain… Your eyes are the kindest that I’ve ever seen.

Advertisements