Enne teist peatuspaika on ka esimene, ekzole. Ühesõnaga, kõigepealt käisime me Cluj Napocas ehk Kolozsváris ehk Klausenburgis. Tähendab, Rumeeniaga on selline lugu, et tänapäevane Transilvaania, mis moodustab ca pool Rumeenia pindalast, oli vanasti hoopis Ungari oma. Õnnetu Ungari valis endale ilmasõdades valed liitlased ja nii ta Transilvaaniast ilma jäigi. See-eest on nüüd paljudel Rumeenia linnadel vähemalt kaks nime, rumeenia- ning ungarikeelne, sageli lisaks ka saksakeelne.

Trippi planeerides meenus mulle hetkeks ‘meerikamaa – selle paiga suurust tajud sa alles siis, kui actually kohal oled ja kuhugi jõudmine võtab sajandeid. Natuke sedamoodi oli küll. Ma arvan, et järgmine kord ostan Rumeenias olles esimese asjana raudse Dacia, ühissõidukitest sai küll juba. Cluj’ist me oleks peaaegu mööda sõitnud. Tund enne (meile teadaolevat) saabumisaega hakkas kogu rahvas rongis kahtlaselt ringi siblima ja võttis ukse juurde ritta. Panime ka riidesse ja pakkisime asjad kokku. Igaks juhuks. Väga ettenägelik igatahes, sest kohal me olime. Nimelt Rumeenia on samas ajavööndis Eestiga st Ungarist tund aega ees. Õnneks me supertoreda hosti Amelia kell käis ka kohalikku aja järgi, ta oli meil kenasti vastas, tegi meile kiirtuuri linna peal ja seejärel siirdusime parkimiskohta otsima. Cluj’i liiklus on meeletu, igaüks sõidab põhimõtteliselt seal, kus parasjagu meeldib ja kuhu mahub. Kaherealiseset teest saab olenevalt juhtide nahhaalsusest ja käpaosavusest kolme- kuni neljarealine. Parkimiskohti on umbes poole vähem kui autosid. Kui õpid Cluj’is juhtima ja manööverdama, siis oled tegija. Sellepärast mul ongi raudset Daciat vaja.

Käisime õhtul veel korra Enigma-nimelises kohas kohvitamas, kohtusime A. boyfriendiga ja vaatasime mäe otsast, kuidas linn öösel välja näeb.

Järgmiseks päevaks plaanisime linna peal ringi tuiamist ja väikest deiti eestlastega. Sõitsime A. juurest bussiga linna. Korralike kodanikena ostsime piletid ja puha. Piletikompostrid olid sellisd naljakad väikesed junnid ja kontrollideks osutusid popi ja noortepärase väljanägemisega noored kutid. On alles kaabaklus sellised tüübid panna jäneseid püüdma. Piletikontrollid on ju ikka vastikud vanamehenässid või tigedad tädid, kellest alguses arugi ei saa, kas ta on mees või naine. Kaval igatahes. Ma loodan, et me tegime nende päeva ka, ei pidanud trahvi tegema ja sai eesti keelt kuulda. Siis me piidlesime üksteist vastastikku, kuni kesklinna jõudsime. Või sinna, mida Cluj’is kesklinnaks nimetatakse (ilgelt närviline ja tihe liiklus, üks platsike siin, teine seal, kõik kohad parkivaid autosid täis). Vaatasime ära Matyasi sünnimaja, kus praegu on miski kuntsiasutus), St. Mihaly kiriku ja veel mingi pisikese (ortodoksi) kiriku, Cluj’i (mu meelest suht koleda) rahvusteatri maja, jalutasime botaanikaaias, kus olid mangroovpalmid ja peenral kasvas aatompomm, ausõna! Kohtusime hobuse saba all Mareti ja Kärdiga, Marko ei andnud seekord näole. Ételbar oli täpselt samasugune nagu Ungaris ja kõik rääkisid madjaruuli, ses mõttes oli täitsa kodune. Linnapargis oli püsti plakatid lindudest, kes seal elutsevad. H lemmikuks sai kohe mugurar. Minu nõudmisel käisime pärast veel surnuaias, mis oli suht masendav. See oli liiga suur ja kivine.

Õhtusöögi käigus asutasime Karlssoni klubi, et kõiki maailma maitsvaid lihapallikesi ikka vääriliselt fännata. Õpetasime Ameliale selgeks mõned kohustuslikud fraasid eesti keeles ja vaatasime üle käepärast olevad erinevate maade rahad (Eesti, Ungari, Rumeenia).

Siis nõudsin ma häbemataselt (aga leebelt), et tantsida peab ka ikka saama. Magada saab pensionipõlves ka või millalgi hiljem, igatahes mitte Rumeenias. Võtsime siis ette linna peenemad ööklubid. Rahvast oli esmaspäeva õhtu kohta massiliselt, After Eightis mängiti absoluutselt mittetantsitavat muusikat, aga õnneks toimus Obsessionis retronight, mille konkureerivat jõudu me hetkekski kahtluse alla ei seadnud. Sissepääsu eest küsiti küll oma 25 EEQ, aga Boney M ei ole ka ometi mingi odav bänd. Või siis need tüübid, kes laval BM nägu tegid:D Nalja igatahes sai. Algul tundus küll, et oleme väheke out of place oma casual rõivastuses ja tossudes. Kui klubi külastavatel daamidel oleks veel napimad kehakatted üll, siis katnuks neid veel vaid (korralik) meigikiht. Tantsukingadest tundsin küll puudust, sest tossudega ikka head puusaliikumist ei tule. Kokku sai superchill õhtu ja eriti äge oli see, et meie seltskonnas ei tarbitud peaaegu üldse alkoholi. Minu ettekujutusse kuulus koos rumeenlastega (täiesti ülekohtuselt) ka suuremat sorti kogus alkoholi. Ma ei oska isegi põhjendada, miks. Olgu kohe ära öeldud, et mu arvamus ei leidnud ka hiljem suuremat sorti kinnitust. Rumeenias ma nägin vähem purjus inimesi kui Ungaris.

Järgmisel päeval otsisime parkimiskohta, šoppasime ja seejärel veetsime sajandeid ropp-palavas bussis. Õnneks ma elasin selle üle ja jõudsin elusalt Sibiusse. [nüüd tuleb see H sissekanne, mida sa juba lugenud oled]

Advertisements