Rumeenia on lahe. Case closed. Meie reisi teine peatuspunkt oli Sibiu, praegune Euroopa kultuuripealinn. Imearmas, üsnagi Tartu-laadne. Juba esialgne pilk kesklinnale, Piaţa Marele, pani mind õhku ahmima ja suurte silmadega ringi vahtima.

 

Sibiu on pisike keskaegne linn peaaegu Rumeenia keskel Sibiu maakonnas. Esmakordselt mainitakse Cibiniumi ametlikes dokumentides 1191. aastal. 1366. aastal mainitakse linna ametliku nimena Hermannstadti. Kohati meenutab linn Tallinnat. Ka Sibiu jagunes üla- ja all-linnaks. Oli saksa ülemvõim, palju käsitööliste gilde, kaitsemüürid ja -tornid, keskaegseid hooneid on säilinud. Esimene apteek avati linnas 1494, tunduvalt hiljem kui Tallinnas. Linnas on sündinud astrofüüsika ja kosmoselendude isa Hermann Oberth, siin esitleti esmakordselt lennukit ning avastati telluurium. Neil on oma Püssirohukelder ja Paks Margareeta. Praegu on elanikke umbes 170 000, neist 95% on rumeenlased.

 

Veetsime linnas poolteist turistlikku päeva, vaatasime sisse igasse kirikusse ja siseõue. Arhitektuurilist ülevaadet küsige L-lt, kelle jaoks oli päeva tipphetk linnas rahulikult jalutav hobune, kes teadis küll, kuidas teed ületada ja kuhu minna. Too veel maalaps linna loomi vaatama. Võib-olla läks hobu lähedalasuvasse ortodoksi kirikusse, mis varajasest kellaajast hoolimata oli meievanuseid noori täis. Uskumatu. Ükskõik, millal ja ükskõik, millisesse kirikusse me vaatasime, seal oli alati rahvast. Ja mitte turiste. Nii ongi Rumeenias kombeks. Usk on äärmiselt tugev, väiksest peale on nii kasvatatud ja õpetatud ning teisiti polegi mõeldav. Annab tähenduse Mihai kingitud ikoonidele. Mihai, muide, on superarmas psühholoogiatudeng, kes meid lahkelt majutas vähem kui 24h etteteatamise peale.

 

Muidu linn nagu linn ikka. Oma Lasna- ja muud mäed, üleskaevatud tänavad, kuid kõigil on aega. Võrreldes Kolozsváriga oli liiklus lausa eeskujulik. Sibius voolab oma aeg. Keerake kella kodumaal kümme aastat tagasi. Jõuate kasseti- ja vinüüliajastusse, raadios üürgavad igavikku kustunud muusikapalad, valitseb putkamajandus ja sekkarid on tühjad. Paistab olevat Rumeeniale omane, ent üllatusi jagub.

 

Aga et käik oleks asja ette läinud, õpetasime kohalikele poemüüjatele turistikas, kuidas kaardimaksed töötavad. Nad isegi ei aimanud, et kaartidel võivad kiibid olla, isegi kui masin lausa ütles, et kasuta kiipi, mitte magnetriba. Meie haridustöö tulemusena saime häbematult halvas inglise keeles, kuid imeilusate piltidega raamatud. Teine tore kogemus oli itaalia restoranis, kus onu hüppas meile kohe ligi ja jooksis ja sebis ja naeratas ning jutustas kõikides keeltes, mida oskas. Äge. Kuri onu oli aga usuteaduskonnas, kes arvas, et me oleme mingid terroristid ja ei lubanud meil imetleda hoonet ja siseõue, mis muidu oli taevalikult ilus. Igal juhul transportis ta meid välja ja põrnitses veel tänavalgi meile järgi.

Muide, naljakoht. Ungari forintite vahetamisel nõuti mult passi või isikut tõendavat dokumenti. Ja pangaautomaadid teavad meid lausa nimepidi.

Kes oleks võinud arvata, et väike armas Sibiu saab üheks minu lemmiklinnaks? Tunnistan, olen armunud. Piilusin tõesti igasse siseõue ning veendusin üha enam – see on minu linn. Siseõued on… jumalikud. Majad, mis on sajandeid vanad, päevinäinud, on suutnud säilitada selle miski. Siseõuedesse paistab soe päike, viinapuuväädid ronivad mööda seinu, lilled õitsevad peenral, pesu kuivab rõdul, majad on veidi väsinud ja lagunenud, kuid kõik see kokku tekitab ohhhhhh-efekti. Pluss, igas siseõues on Rumeenia tavaline – Dacia, Rumeenia igiliikur :D Kõike seda varjab suur massiivne värav, mis on omaette meistriteos.

 

Ja siis need silmadega majad, Valede sild, linnamüür, üla- ja all-linn, pisikesed kohvikud, purskkaevud, pargid. Valede sild ehitati 1859, see oli esimene raudsild riigis. Legend räägib, et päeval, mil keegi sellel sillal valetab, langeb sild põrmu. Loodame, et seda ei juhtu. Keskväljaku purskkaev on ühel tasandil ning hästi mõnus vaadata. Muide, Sibiu oli kolmas linn Austria-Ungari impeeriumis, mis sai oma elektrivalgustuse ning teine linn, kus sõitsid trollide esiisad.

 

Nii palju jäi nägemata. Loomaaed, etnograafiapark ja -muuseum, Brukenthali kunstimuuseum, järv ja jõgi, üleelusuuruses malelaud keset parki, relvamuuseum.. Kui unustada, et infot on võimatu saada, inimestel on meeletult aega ja nad on üsna muretud tuleviku pärast, siis Sibiule on minu nimi suurelt peale kirjutatud. Siia ma tulen veel tagasi. 197%.

Advertisements