Nii, millega me siis hakkama oleme saanud? Tähistasime Kristjan Jaagu sünnipäeva 80ndate stiilipeoga, sõime ehtsat mulgiputru ja täidetud muna. Rääkimata Larsi lemmikust poola viinast. Muide, Larsi poolt tarbitud viina ja minu poolt tarbitud veini tagajärjeks olid Larsi poole lühemad juuksed. Üsna sirged pealekauba. Neljapäeva hommik tabas meid maja ees valvavate politsistidega, kes kindlasti hämmastusid eesti keelt kõnelevaid ja ungari rahvusvärve kandvaid isikuid nähes. Rongijaamas ootas meid tore kupee, mis paraku täitus üsna pea mitte-eestlastega. Viin, siit me tuleme. Optimistlikult mõeldes. Igatahes viitavad kõik märgid sellele, et rumeenia-ungari sõnaraamat läks asja ette, kuna L. korjas rongist kohe omale jälle poolrumeenlase üles.

Paraku pean tunnistama, et Viin ei ole minu linn. Kohtusime Stephansdomi ees sõbraliku majutaja, itaallase Umbertoga, kes transportis meid oma superluks korterisse. Ja veelgi superluksim oli seinatäis head džässi.Tegin selle kollektsiooni pärast talle kolm korda abieluettepaneku, paraku edutult. Hakkan oma oskusi kaotama vist. Õhtu lõppes kiiresti valmistatud itaalia pasta ja omatehtud veiniga. Esialgu mulle veel Viin meeldis.

Hommikul saadeti meid varakult linna, näidati kätte Schönbrunni suund ja head teed. Mõnus jalutuskäik soojenevas päikeses, ilma linnakaardita, mis puhkas seljakotis. Ja vot siit alates pole ma enam Viini sõber. Lihtsamalt öeldes, teeninduskultuur Viinis on null, et mitte öelda miinuses. Muidugi, ei vaidle vastu, loss on tõesti ilus ja kena, isegi praegu, kui puud pole lehtes ja lilled veel väga ei õitse. Vaade linnale kena ja üldse rahulikke ja naeratavaid inimesi (loe: ungarlasi – suurem osa põgenes Ungarist Viini, et mitte kodus pisargaasipilvedes ujuda) täis. Aga teenindusest: tellisime kannu kohvi (mida isegi mina jõin) ja pärast seda ootasime arvet lihtsalt pool tundi. Õigemini me ootasime pool tundi, et kallis kelnerionuke ikka näeks, et me arvet tahame. Lehvitamine ja hõiskamine ei aita. Tal oli silmi aint ühe laua jaoks korraga. Lõpuks me vihastasime ja maksime müntides ja 20 forintiga. Jootraha. Edasine plaan oli šopata, sest saabumise silmapilgul tõotas Viin tsivilisatsiooni, ehk tooteid, mida Ungaris ei müüda ja ilma milleta mina ei ela. Aga kõik on petlik. Kui sa ei ole austerlane, siis sa kaardiga maksta ei saa. St et poed aktsepteerivad ainult Austria pangakaarte. Vahet ei ole, kas sul on Visa, Mastercard või rahvusvaheline krediitkaart. Ja ärge unustage, et ma räägin Viinist. Ühest Euroopa suurimast ja fäänsimast linnast. Kui me siis küsisime, et mis neil kaartidel viga on, mida pakkusin, laiutasid müüjad ainult käsi ja ütlesid: only Austrian. Nojah, sellisel juhul oskan ka mina vastavalt käituda, ja nägusid teha müüjatele vastu, kes ilmselgelt on kuulnud elementaarsest viisakusest. Või ehk olen ma nii ida-eurooplane ja ei teagi, et klientidele nägude tegemine kuulub viisaka teeninduskultuuri juurde? Võib-olla on asi minus, aga Viinist, Viiiiiiinist ootakse väheke enamat, ei?

Aga et kõik veelgi paremaks läheks, unustasin ühest kohast raha leti pealt kaasa võtta ja loomulikult ei olnud müüjal ei häält ega jalgu, et mulle järele hõigata või tulla. Mis siis et ma peatusin vähem kui kümne meetri kaugusel kauemaks kui 15 minutit. Elagu Viin. Vähemalt järgnes kohtumine L. vana klassiõega. On üsna lohutav teada, et selles jubedas linnas peatub teisigi eestlasi.

Õhtul kokkas U. meile jälle itaalia toitu ja seekord me vedasime ta välja ka. Nimelt L. lemmikpaika, Floridita-nimelisse salsaklubisse, kus mõni loomulikult terve õhtu tantsu vihtus, sel ajal, kui meie U-ga üritasime leida mõnda teist klubi. Selle väikese jalutuskäigu tulemusena tean, kus saab kõige paremat ehtsat itaalia jäätist Austrias, milline on tüüpiline Itaalia lihavõttetoit ja millistest itaalia söögikohtadest eemale hoida. Küsige infot. Leidsin L. endiselt tantsupõrandalt ja suutsin ta sealt varsti ära vedada. U. usaldas meie öise kodutee leidmise minu hoolde. Leidsimegi ja nägime öist Viini bussiaknast.

Aga oli ka paar toredat asja. Näiteks laupäeva hommikune turg. Otsast lõpuni täis igasuguseid puuvilju, juurvilju, liha, kala, leiba (peaaegu musta ja täiesti maitsvat), viinamarjalehtedesse pakitud riisi, surimit, juustuga täidetud tomateid, ciabattat, salaamit ja kõike muud, mida suudad ette kujutada. Kõike sai maitsta, müüjad karjusid üksteise võidu ja mass oli meeletu. Tegime kõnniteeserval mõnusa hommiku-/lõunasöögi, nuusutasime teed ja imetlesime veine. Kirbuturg jäi nägemata, kuna ilm läks koledalt külmaks. Vähemalt saime kõike vajalikku, et õhtul pakkuda oma võõrustajale midagi Eestimaist, kartuleid ja kana meekastmes, sai maitsev. Ka uni oli magus. Õhtu lõpuks suutsin ma U-lt välja võluda väikese saksofonikontserti ainult meie jaoks. Võite ainult ette kujutada, kui suurte silmade ja kõrvadega me seda nautisime. Ka too õhtu lõppes elava muusika saatel baaris, mis meenutas vägagi Ungari omi, st troppe mehi täis, kes peavad ennast ülimalt kütkestavateks. Jah, aga meil oli siiski tore.

Pühapäeval asusin mina Freudi muuseumi teenistusse, seni kuni L. muuseumit seestpoolt vaatas. Ehk siis juhatasin turiste õiget nuppu vajutama ja andsin infot lahtioleku aegadest. No nagu kohalik juba eksole. Rongis suutsin jälle tekitada ärevust oma uue Eesti passiga, kuid kena piiripoiss sai vähemalt aru, et näed, Eestis on ka selliseid passe ja lasi meid ikka Ungarisse tagasi. Ülejäänud kupeekaaslased olid kindlasti ehmunud, kuna me rääkisime järjekindlalt mingit kummalist keelt, suhtlesime vabalt ungari keeles piiripoisiga, natukene inglise keeles nendega ja tagatipuks lugesin saksakeelset ajalehte. No on ikka imeloom :)

Huhh, lõpuks ometi kodus tagasi. Asjad viskasin ühikatuppa ja tormasin välja ehtsa musta leiva ja šokolaadi järele. Toivo mängis postiljoni. Suured tänud, nüüd olen jälle veidikeseks varustatud :P

Advertisements