Ungari rahvuspüha on hea päev selleks, et pisut linnast väljas või linna piiril lõõgastuda. Seekord Põhja-Budas. Plaanis oli väike matk,  mis tegelikkuses osutus heaks füüsiliseks koormuseks. Sest mulle mäed meeldivad ja kui on võimalus end värskes õhus natuke liigutada, haaran ikka võimalusest ja ungarlaste väsimust ignoreerides rühin kõrgustesse nagu hammasraudtee. Me Kristiinaga näitasime igatahes, milleks eestlased võimelised  on. Ka keset kõige sügavamat mudalompi põlvitamine ei morjendanud mu häämeelt kevadest ja liikumisest. Kokard sai küll mudaseks, aga seep pesi selle pärast jälle ilusti puhtaks.

Ja tippu jõudes saime kenasti päikse käes peesitada. Edasi oli juba lihtne – allamäge minek ju. Õhtu möödus pannkookide ja Eesti mälumängu seltsis. Suurematest kakluskolletest eemale hoides ja igaks juhuks jänesehaake tehes jõudsin kodutänavale, kus kenad kiivrite ja kilpidega politsistid mu ukseni saatsid, et ma oma käekoti põhjas lebavaid Molotovi kokteile kogemata nende raadiomaja vallutamiseks käiku ei laseks. Õhus hõljus pisargaasi meeldivat hõngu.

Järgmise päeva kultuurielamus oli rokkooper ungarlaste kuningast nimega István, kes heitles laval oma siseheitlusi suurte massistseenide ja hirmsa kisaga. Ungarlastest publikum oli vaimustuses. Aga ilusa ilma puhul sai saksa tütrikutega Margiti saarel šütkeerimas käidud. Ja kalu toitmas ka – loodan, et nad elavad. Eile oli linnas kolamise päev ja pika nädalavahetuse viimasel päeval ehk täna peaks end töölainele tagasi viima. Aga enne tuleb kontrollida, kas ungari rahvuspühal Viini väisanud L. ja H. on korralikult trenni teinud.

Advertisements