Terve selle mõne nädala jooksul kui kool juba peal on, on mul peaaegu iga esmaspäeva hommikul olnud vőimalus teatada, et veetsin überkultuurse nädalavahetuse ja käisin ooperimajas. Esimene kord oli nii, et oli óramegbeszélés (tundide kokkuleppimine, üdini ungarlane nähtus) ja õpetaja Tünde arvas, et ma kindlasti tahan kultuurselt aega veeta ja määris mulle pähe kaks roppkallist piletit Rossini “Tuhkatriinule,” mille tulemusena me end ühel reedeõhtul ooperisse asutasime.

Ooperimaja on muidugi väga peen kõigi oma rõdude, treppide ja kullatud kaunistustega. Publiku hulgas oli kuulda rohkem soome, saksa, prantsuse ja inglise kui ungari keelt. Ja kõik pildistasid nagu korralikud turistid kunagi. Mina olin ooperis esimest korda (telekaooper ei lähe arvesse, eks). Peale seda etendust otsustasin kohe, et pean vähemalt korra veel minema. Ma pean ometi veenduma, et ooper ongi üdini igav, enne kui igaveseks ooperiskäimise maha jätan. Muusikal polnud iseenesest väga vigagi, ainult laulja(te) hääl ei käinud vahepeal orkestrist üle (ka siis), kui nad kõik korraga laulsid. Täiesti arusaamatutel põhjustel trügis korduvalt lavale kamp kloune. Nende funktsioon oli dekoratsioonide liigutamine ja ülearuse mööbli minemaviimine, aga Tuhkatriinuga polnud neil vähimatki pistmist. Üldse oli kogu stoori traditsioonilise Tuhkatriinuga suhteliselt ähmaselt seotud. Muidugi Rossini elas väga vanal ajal ka, võib täitsa olla, et siis olid teised lood. Kurjast võõrasemast sai ilmarahvas kuulda Triinu kurbliku laulukese läbi, enne kui paha võõrasisa teda nahutama tõttas. Kas ma kloune juba mainisin? Haldjas ilmutas end seekord galantse, tundmatuks jääda soovinud härrasmehena (Rossiniaegne kommionu?). Ta võlus tulevikust kohale automobiili ja saigi Triinuke minna peole. Mis, olgem ausad, õiget särtsu sisse ei saanud. Originaalitruult olid kõik tegelased eripikkade juhtmetega ja said kordamööda laulda, et oo, see tundmatu neiu on temasarnane ja ah, mu süda kuulub teisele. Triinu aga ei hakanud ebasanitaarselt oma kingakesi pilduma, vaid meelitas pikaldast printsi briljantkäevõruga. Ennäe, ülik ei viinudki väärisasja pandimajja, vaid tõttas peale mõningast heietamist oma tuvikest otsimaie. Ja siis läks umbes sada aastat, kui nad ükskord said õnnelikult elu lõpuni elama hakata.

Tegelt olid mõned vahvad asjad ka. Mälusoppide tagumistesse osadesse oli kadunud teadmine, et klassikalist ooperit lauldakse itaalia keeles. Lava kohal tablool jooksid subtiitrid, nii et sai ühtlasi ka ungari keelt harjutada. Väliskülalistele jäi puhas rõõm muusikast.

Lavakujundus nägi välja umbes selline nagu ma kujutan ette renessanssiaegset Itaaliat.

Osatäitjad. Ei maksa peale hakatagi. Tuhkatriinu meenutas parimal juhul tublit koduperenaist, ainult põllesabas rippuvad lapsukesed olid veel puudu. Peategelasena hiilgas T. ka kõige maitsetumate kostüümidega. Ja need kuradi klounid.

Pühapäevane etendus oli hoopis teisest ooperist. Shakespeare’i “Tõrksa taltsutus” oli tehtud balletiks. Kordagi ei tekkinud segadust, et mis nüüd toimub. Või et kas see kunagi lõpeb ka. Laval oli puhas kirg. Soovitan soojalt. Hobune oli ka äge.

Lõpetuseks teatan avalikult, et üks õhtu käisime veel kőige tipuks ka kandlekontsertil, Timo Väänänen. Meie juba niigi olematule reputatsioonile ei saa see ometi enam mingit kahju teha. Lars sulas heldimusest ja mina muutusin puhtast väsimusest kergelt maniakaalseks. Aga muidu oli chill.

Järgnevat oli minu jaoks huvitav teada. Lugegu ainult need, kes plaanivad kunagi Ungari mälumängu mängida. Saate kasulikke vihjeid. Teised võivad uutesse sügavustesse sukelduda.

Budapesti ooperimaja olevat ehitatud Viini ooperimaja järgi, sai väiksem, aga see-eest kuldsem. Aasta siis oli 1874. Arhitekt Miklós Ybl olevat terve ehitamiseks kulunud üheksa aastat kõigil töödel rangelt silma peal hoidnud (ja sai selles eest oma kuju ka trepimademele). Neorenessansile kohaselt on sambaid, kulda, skulptuure, trepikesi. Kahel pool peasissekäiku on Franz Liszti ja Ferenc Erkeli kujud, viimane oli lisaks teistele õilsatele tegudele ka ooperi esimene direktor. Fassaadil esimese korruse kõrgusel on nelja ooperimuusa kujud. Karniisil on reas Beethoven, Rossini, Tšaikovski ja muud tüübid. Mulje interjöörist on… kuldne, tänapäeva maitsele ülepingutatud, aga Austria-Ungari keisrile poleks ometi midagi vähemat sobinud. Tea, kas ta oli ka suur ooperisõber? Kolme rõduga saal mahutab ca 1300 inimest. Eriti äge oli see, et kõige ülemisele rõdule pääseb maja küljel asuvast eraldi sissepääsust. Seal on naeruväärselt odava hinnaga suurepärane vaade lavale, laefreskodele ja kolmetonnisele lühtrile. Ning kohvikus lühemd sabad. Soovitan martsipanikooki.

Advertisements