Kui mu vana mälu mind ei peta, pole veel ilmunud pressiteadet selle kohta, et ma olen keenjus. Hästivarajatud saladus tuli ilmsiks aastapäevapidustuste käigus, kui Lars aka R “kuradi” K üritas häkkida mu stereosüsteemi ja tõstis spordi mõttes mööblit ümber (suusatreener küll, aga mis sa hädaga ära teed, kui lund pole. Peab ikka vormi hoidma kuidagi). Siis tulin mina, keerasin input nuppu õigele poole ja voilá! vaata sztarfm asemel kasvõi telekat.

Nüüd tänane tarkusetera. Kui peolooma tabab Kuri Tõbi, on ta haige koolipäevadel ega kuluta kallist nädalavahetust patjadel puhates. Tähendab, olenemata sellest, kus, kellega ja mis asjaoludel me jalga keerutama läheme, lõpeb see üldjoontes alati ühtemoodi. Pidu läheb käima kohe, kui me oleme jala tantsuplatsile tõstnud. MITTE ÜKSKI INIMENE ei usu, et me joome ainult vett. Noormehed: oletegi eestlased? täitsa päris? ikka kohe tõesti või? Siis käib H telefon käest kätte ja lisanduvad mõned numbrid. Ah neid anuvaid pilke, kui arvame, et paras aeg hakata kodu poole asutama. Taevas juba kergelt hahetab. Kui trammid veel ei käi, aitab Lars meil ööbussi oodata ja ajaviiteks laulame, et kauneim linn on Eestis Tartu. Siis hakkavad saabuma sõnumid. Kõigist asja ei saa, sest isegi kõige keevama mehepoja lööb 3 Eesti naist korraga pisut verest välja. Üks viimase aja saavutusi on eestikeelne sõnum, mis algas sõnadega: Tere, väike valelik Eesti neiu. Valelik, muide, käib veejoomise pihta. Teie initsiaiiv, igatahes, on kiiduväärt. Kollektiiv vajab teiesuguseid hakkajaid noormehi ;)

Ja siis järgmisel õhtul sama trall otsast peale.

Keenjus nagu ma olen, avastasin ja nurjasin minu vastu suunatud kurja nõu. Nimelt küpses Larsi ajukurdude vahel plaan mind värskesse õhku meelitada. Täiesti halbaaimamata käisin ma selle idee ise välja ja niisiis ei tule mind röövida, vaid ma lähen täitsa vabatahtlikult Budasse vaateid, túroscsuszat ja rétesit nautima.

* Kui pekki pole, kõlbab halvaa ka. Väetimaid tuleb ikka toetada.

Advertisements