Laisklemiseks aega pole. Nädal koolis möödas, nüüdseks juba teinegi (minul küll mitte, võtsin nimelt vabad päevad, et tervist turgutada). Nimepäev peetud, tutvused sõlmitud, põrandad ribadeks tantsitud, mõned klaasid ka. Sai kultuurne oldud ja edukalt poodlemas käidud. Ei ununenud ka vabariigi sünnipäev. Koogilt puhusime küünlaid ja soovisime. Ehk läheb mõni soov täidegi. Meisterdasime hoolega kartulisalatit, mis maitses hää, laulsime viisi pidades ja pidamata koduseid laule, hümniga lõpetasime. Saagem aru, kodumaaigatsus on suur kõigil, kes Ungaris või läbisõidul ja võtsid vaevaks kohale tulla. Vean kihla, et meie nn vastuvõtt oli parem kui saatkonna oma, Tartu vaim ju resideerub meie juures ;) Ja et pool nädalavahetust, st pühapäev raisku ei läheks, sai veel pannkoogitatud. Niivõrd kuivõrd. Aga kokkuvõtteks oli täitsa tegus periood jälle. Mõelge, kui tihti teil on luksust päevad läbi voodis vedeleda ja kõiki hollivuudi jamasid järjest läbi vaadata. Ja kui uni tuleb, siis lihtsalt magada. Eelseisvaks nädalavahetuseks Robertoga välja puhata. Nüüd olen võitlusvalmis.
Aga kuna Lars on üsna hõivatud, siis peate teadma, millega meie vapper kolmik hakkama sai. Sõites Kalvin térilt Moriczile möödub tramm nimega nelikümmend üheksa Gellérti hotellist. Hotelli külge on monteeritud kohvik-restoran. Ning ukse kohale on monteeritud erinevate riikide lipud, sh ka  Eesti oma. Igatahes, hotellist möödudes näitasime seda ka Larsile. Ega Lars enne palju ei mõtle, kui ütleb. Nii ta siis ütleski: lähme küsime lippu laenuks. Mina tegin hiilgava sissejuhatuse ja ütlesin toredale kelnerile, et meil on küsimus. Peaosas esines Lars, kes seletas ilusti-kenasti, miks meil oleks lippu laenuks vaja ja kuna nad selle tagasi saaks. Peab mainima, et ega kelnerid kadedad poisid polnud. Lubasid lahkelt, aga meie mure olevat see sealt alla saada. Tooli ja redelit neil polnud. Nutikad eesti naised, leiame lahenduse. Uurisime järgi, kuidas üles ronida ja lipp kätte saada ja ma isegi olin nõus mantlis ronima, kui tuli kelner, kes teatas, et kahjuks olevat lipp kinni liimitud. Suur pettumus. Aga häda ajab härja kaevu ja nii sai helistatud Eesti aupeakonsulile ja lipp välja nõutud (mitte et ta väga vastu oleks punninud). Öelge veel, et elu on igav. Kui kellelgi läheb Bp-s lippu vaja, võite edaspidi pöörduda Nagycsarnoki rosinamüüja poole ja temalt laenata. Laenutustingimused on lihtsad: pead olema eestlane ja pärast lipu kindlasti tagastama.

Advertisements