Et lugu lõbusam oleks. Teades, et Eesti on EUs ja Ungari ka, siis esitasin vereandmisel uhkelt oma Euroopa ravikindlustuskaardi. Ja ohh seda imet, mis siis hakkas juhtuma. Esiteks vaadati kaarti ja öeldi, ei, see ei sobi. Siis mõtlesid veidi, imetlesid ilusat sinivalget kaardikest, mis muuseas nautis talle pööratud tähelepanu täiel rinnal. Mõne Ungari minuti pärast leiti, et võiks ju uurida, kas ikka sobib see kaart. Mõeldud, helistatud, küsitud. Eelnevalt pidid muidugi üle küsima minu käest, et kas see on ikka EU kaart. Ei ole, ma ise tegin selle oma koduses kaardivabrikus. Kõigile teen, kes tahavad. Üle Euroopa. Igatahes nad arvasid, et ma võiks siis proovida vereandmist. Samal ajal, kui mina täitsin kõikvõimalikke pabereid, jalutas üks muti mu kaardiga mööda ruumi ringi ja seletas kõigile, mis kaart see on ja kuidas seda paberite peal vormistama peab. Aga et neil siin riigis ikka piisavalt paberimajandust oleks, peab kõigil siin elavatel inimestel olema nn lakcímkártya, mis tõendab, et sa elad just selles majas sellel tänaval selles korteris. Ilma selleta pole väga lootustki jutule saada. Tore, et mul sellist kaarti pole. Verd ma igatahes anda ei saanud, ehkki mitte kaartide puudumise pärast. Arstionu teatas, et kirjuta siia alla ja kogu moos. Rohkem ta miskit ei seletanud. Hiljem selgus, et ta ilmselt oli endale midagi nina alla pobisenud madalast hemoglobiinist jne. Aga aru ma ei mõista. Kui Eestis võetakse sõrmest vereproov ja õde ütleb sulle kohe hemoglobiini taseme, siis Ungaris pean oma paberiga õe juurest arsti juurde minema, et ta saaks mulle kaks sõna öelda. Welcome, bürokraatia.

Lars oskab süüa teha küll. Teinekordki omletti ja pannkooke paluks.

Muide, minu saabumisest on möödunud peagu seitse kuud. Täna sain kirja, et võin oma elamisloale järgi minna.

Advertisements