tegelikult olen juba ammu aru saanud sellest, et kui mingi asi hiljem kirja panna, pole see enam üldse nii võluv, koomiline, traagiline või võluvalt tragikoomiline kui selle toimumise hetkel. nii tänagi. L. ja H. hirnusid siin end pooleks, kui me ennist teetasime, aga nüüd ei ole mul isegi enam meeles, mis neid nii naerma ajas. aga ühele äratundmisele jõudsin ma küll – pean minema end kodumaale praavitama. vaimses mõttes. et mitte lõpetada nagu härra Szécsenyi (vaata varasemaid saateid), kes võib-olla tõesti oli rongiliikluse ohver, aga võib-olla ka mitte. võibla neh, võibla mette. et siis otse on ikka parem ja vahetum ja naljakam. tulge meie boksi, kui naerda tahate. ehk on meil ka väike pühadeküpsis teile kõrvale pandud. või siis jõuludest poolik valge vein.

nojah, uute lülitusteni.

Advertisements