Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean ma alustama sellest, kuidas Anu mulle esmaspäeval helistas ja teatas, et tal on õhtuks kontsertipilet üle. Mulle meeldib, kui asjad hakkavad (enamvähem) spontaanselt toimuma, niisiis jätsin tööasjad aukonsuli lauale ja siirdusin Liszt Ferenc Zeneakademiasse. Kontsert oli mitmes mõttes erakordne sündmus.

Esiteks kõlas Rossini ja Mozart. Ma pole klassikapõlgur, ärge saage valesti aru. Ma lausa armastan Vivaldi Aastaegu ja on mingi hulk teoseid, mille ma äragi tunnen, aga enamasti ma liigutan lilli ikka teiste žanrite suunas (Folk, Rabarock etc).

Teiseks olid meie istekohad laval, orkestri selja taga. Lavalepääsemiseks pidi minema lava tagant läbi, kus muusikud üksteise võidu puhusid ja viiuldasid oma pille lahti (või ennast). Mängis Budapesti festivaliorkester, mis pidada siinkandis üks paremaid olema. Noh, ma sellel teemal sõna ei võta. Mulle kui psühholoogile oli lava äärmiselt soodus positsioon oma lemmiktegevuse harrastamiseks – inimeste vaatamiseks. Eriti mugav, seekord ei pidanud silmanurgast piidlema, sest saal oli ju otse vastas. Kahjuks pean ütlema, et eriliselt intrigeerivaid isendeid silma ei hakanud (folgi jms külastajad on ikka oluliselt tänuväärsem ja värvikam publik). Nojah, võibolla oligi asi selles, et klassikaline muusika kipub hirmus tõsine olema ja seda on ilmekalt ka kuulajate nägudelt näha. Siiski istus teises reas üks mees, kes kaunite helide mõjul siirdus lausa teadvuse muudetud seisundisse. Vähemalt ma oletan seda tema kuklasse vajunud pea ja suletud silmade järgi. Ega ta ju ometi üllaid noote lihtlabaselt unne suikumisega ei rüvetanud. Kui nüüd veel publikust rääkida, siis mõni erutus lavalepääsemisest silmnähtavalt. Minu kõrval istunud onu näiteks laulis kaasa (suhteliselt omal viisil ja vaba värssi). Nojah, lavale ei pääse ju iga päev, Ungaris pole saunakultuur ka nii arenenud kui põhja pool.

Kolmandaks tuli siiamaani kogu Budapesti-elu jooksul originaalseim oletus, mis keelt eestlased räägivad. Ümiseja-onu tegi julge pakkumise kreeka keelele, kuigi ta alguses tajunud mingit sarnasust soome keelega, aga me nii kiiresti rääkisime, et ju siis ikka on kreeka. Onu arvas ka, et dirigent on minu isa, sest mis ma muidu muudkui naeratan.

Dirigent. Tõnu Kaljuste. Kellel oli väike Ungari tuur käsil, enne Budapesti veel Debrecen ja Szeged. Orkestri tagant oli tavalisest erinevalt ka dirigent hästi näha. Eestpoolt või nii, eks. Karge põhjamaa natuur oli enamasti hillitsetud. Vaid koos crescendoga kerkisid kulmud ja forte pani huuled lustlikult pam-pamitama. Aga see oli vahva ja mulle tundus, et orkestriga oli tal hea klapp.
Pärast arvas Anu, et peab ikka maestro juurest korra läbi astuma. Nii me läksime ja rääkisime, kuidas Ungari publikul on “niisugune energia”, hotellis on mõnus spaa ja orkester oli nii proff, et saadi läbi poole vähema hulga proovidega kui tavaliselt. Kaljustest jäi sümpaatne mulje. Tal on soojad käed.

Lõpetuseks veel üks kummaline tähelepanek Ungari teatrite ja konsertipaikade kohta. Nimelt on seal garderoobid tasulised. Et kui oled ostnud umbes kolmetuhhise pileti, siis varud teatrisse minnes veel nii 100-200 peenraha. Nomaiteanüüd. Mitte et see mingi üüratu summa oleks, aga see on tüütu. Teate ju küll, kuidas enamasti on teatris palju rahvast ja garderoobisabad ja nii edasi. Ma kujutasin elavalt ette, kuidas garderoobitädid lähevad õhtul koju, kotitäis münte selja maadligi surunud. Ju mul tuleb lihtsalt leppida sellega, et ma kõiki maailm asju ei mõista.

Naeratasin ma, muide, lihtsalt seepärast, et hea oli olla.

Advertisements