On hetki. Õnnelikke, nutuseid, päikeselisi, nukraid, sügisevärvides ja sirelilillasid. Kollaste mõtete ja apelsinilõhnaga. Liiga ereda valguse ja sumedaid öömaitsega. Hetki, mida tahaks jagada ja neid, mida hoiaks ainult endale, et siis nostalgiahoos vaadata nagu pildialbumit. Aga. Mõnikord ei ole enam pildid enam ilusad. Riided on moest läinud, soengud kummalised. Mõtled, et miks ja kuidas ja ega ometi. Miks ma seal käisin, kas tasus see teekond ennast ära, kas olid need inimesed seda väärt? Kahtlemata. Mõnikord on vaja, et keegi meelde tuleks, mis on hea ja mis on halb. Oluline on oskus nautida hetke ja päeva, tunda rõõmu olemasolevast ja mitte taga nutta möödunut. On kohti, mis on erilised ja kannavad endas tähendusi. See sild mäletab võib-olla palju, kuid ükski mälestus pole korduv. Too rannariba, see kivi, see linn ja mägi selles linnas. Aja möödudes vaatad kallitele hetkele veidi teise pilguga, mäletad ehk veidi teisiti, kuid hetk jääb igavesti meelde ja oluliseks. Kui ma augusti alguses tagasi T-sse saabusin, teadsin, et see on see. See on kodu. Detsembris bussist maha astudes veendusin selles uuesti. Ja ehkki mind seal ei ole, tean, et kuskil on üks koht. Neid on teisigi. Kevadine hetk maal, kui päike paistab, linnud laulavad, toomingad õitsevad ja viljapõllud on alles rohelised. Ploomipuud, sinililled ja nurmenukud.

Ja siis kõigi toredate hetkede ja kohtade kõrval on kurvad ja õnnetud. Sellised, mis tekivad sinise tunde. Kui mõelda, mis on olnud ja mis on veel ees. Võib-olla ei peaks mõtlema, aga mis teha, kui sinine esmaspäev paar päeva varem tuli.

Lõpuks ometi siis jälle virukad meid maailmas esindamas. Vähemalt võimsa häälega.

Advertisements