Nii väitis Tarvo Sõmer Rakveres. Ehk teisisõnu: ma käisin nautimas vana head eesti teatrit tuttavate heade näitlejatega. Tekkis võrdlusmoment madjarite omaga ja peab tunnistama, et kodumaine on ikka parem. Võimalik, et olen harjumuste ohver. Tükil seekord nimeks Casanova. Kui varem mainisin, et marjarite maal haarati ka veidi publikut etendusse, siis au Rakvere teatrile, kes kaasas etendusse kõik saalis istujad. Ning peab lisama, et rahvas tegi nõutut puha rõõmu ja lustiga. See tähendab siis, et mina ja mu pisike õeraas tantsisime ja manasime näole lollaka irve (me ei olnud siiski üksi ;)), ülejäänud osa publikust kas sülitas ja viibutas rusikat, otsis peategelast või ratsutas kujuteldava hobusega. Ning et asi veelgi toredam oleks, monteeriti see kõik kokku üheks vahvaks filmiks, mille esilinastusel me etenduse käigus olime. Sekka pokaal šampust ja laiad keebid. Aga hoiatuseks rakverlastele: ma nägin, mis te tegite, seega olge paid :P Alus väljapressimiseks on olemas.
Ei saa jätta ütlemata, et jõulud olid toimekas aeg. Üks külaline läks, teine tuli. Leeloga kirusime lennufirmasid ja käisime Vikil külas. Siis pisike kiire kohtumine Mihkli ja Pillega, tormijooks rongile, Kairiti rahustamine, maleva jõulupidu jutukate noortega :P Piparkookide küpsetamine segatud hõõgveini, mandatriinude ja mürgeldava kassipojaga (kes muide hetkel proovib hammastega läpaka küpsusastet), kõik ühte tooni. Selline ongi üks õige eesti jõul. Muidugi kohustusliku seaprae ja hapukapsaga.

Advertisements