Nüüd ma lähen ja joon hõõgveini oma varasurnud närvirakkude mälestuseks. See oli jube. Vein läheb ja uputab arvatavasti veel ellujäänud, aga võibolla jääb siis vähemalt käte värisemine järgi. Ma olen täitsa viimase piirini viidud praegu, ma ütlen.

Advertisements