Leelo tegi mulle kooseluettepaneku. Ütlesin “jah”. Mis imevalemiga näen ma Bp-s oma lapsepõlvesõpra? Muide, see koduigatsuseõhtu Szimplas, kui kabetasime. Leelo ja Mihály võitsid.

Mu elus on toimunud muutus. Viimase kahe kuu jooksul olen ma sattunud rohkem muuseumitesse ja kunstigaleriidesse, kui terve oma elu jooksul kokku. Näiteks neljapäeva õhtul, peale väsitavat koolipäeva, kutsus Csabi mind Sándorfi Istváni näituse avamisele. Muidugi läksin. Tulemuseks jooks Blaha Lujzale fotopoodi, jooks tagasi avamisele, kunstnikult autogramm oma pildile (kirjutas muide, et ta on kole). Otsige üles Vishna-nimeline maal. Plaan koju minna lõppes veel kahe näituse ja ühe galerii külastamisega. Tore, et leidub veel jazzifriike ja inimesi, kes jagavad mu vaimustust. Avastasin, et Fretsi muusika leevendab kohati päris hästi suveigatsust. Frets, ootan lisa, sa ju lubasid mind muusikaliselt harida. Peale Vaiko. Muide, 20. detsembril on maleva jõulupidu. Klubi Paradiisis :P

Laupäeva õhtu lõppes järjekordselt mingil peol, kus näitasime kohalikele neiudele, kuidas tantsima peab. Mõni küll mõõtis meid pika pilguga ja pööritas silmi, a no jumala eest, õppigu tantsima siis. Ungari kui temperamente riik on meeste poolest vaene. Ükski ei julge enne ligi tulla, kui pole saavutanud piisavat joobeastet. Ungarlaste külalislahkus on nii suur, et nende juurde võib isegi kell kaks öösel veini jooma minna. Respect, mään. Muide, tervist on meil nüüd kuhjaga. Leelo, seltskonnas vanem daam, väidab, et prantsuse hallitusjuust oli hea. Khmmm. Tuleb nii välja, et olen ka siin kislány. Nagu sellest veel vähe oleks, et mind kodumaal nii kutsutakse.

Väike väänik,

anna asu,

et ma kähku

suureks kasuks.

 

 

* Lõpeta lause. Originaalsuse eest anname tugrikuid.

Advertisements