Nii küsis kaasaegse ungari kirjanduse õppejõud mu käest eelmisel nädalal, kui ma tundi oodates pea lauale olin toetanud ja lasin turgutuseks klappidest voolata Varaani, Vanemõde ja Paradoksi. Koolivaheaeg oli pagana väsitav, elu läks väga öiseks kätte ära, milleks mul on juba niigi eelsoodumus. Ma oleks muidu üheteistkümneseks loenguks ärkvel küll, kui ma poleks 8.30 koolis olnud. Selle tunni tarvis, mis ära jäi.
Minge siis ometi koju magama, soovitas ta.
Natuke aega hiljem minu taga istuvale tüdrukule: teil pole paberit? Ma toon teile, ma saan ülikoolist paberit varastada.
Eksam tuleb õppejõu juures, suuline. Ta on selline vanakoolimees. Revolutsiooni ajal oli 18 ja tema suurim julgustükk 1956. aastal oli see, et ta tõi naabritädi haigetele lastele korvitäie leiba. Ja ta on enamikku neist kirjanikest-luuletajatest ise kohanud, kellest ta meile tunnis räägib.

Varsti hakkab see tund, kus saab keelt näidata. Nagu kari moroneid, kes ungari keelt ei oska. Mina näiteks ei saa seda pikka aa-d õigesti öeldud, mispeale õpetaja teatas, et ma räägin mingit puutagust dialekti. Nagu sündinud ungarlane, eksole.

Helina teatriteaduse õpetaja on ka lahe. Ma olen teda täpselt üks kord näinud. See oli eelmisel neljapäeval, kui ta viis oma tudengised teatrisse ja ma ka end kaasa sebisin. Või noh, see kaasasebimine on pisut liialdatud, ma lihtsalt läksin. Teatriteaduse õpetaja on ühtlasi teatris ka mingi asjapulk ja viib oma õpilased niisama sisse. Teatrist Helina juba kirjutas. Ma tahan veel ainult seda lisada, et Tündrilla oli originaalis Tinkerbell, täitsa vahvavalt tegid nad selle nime ungarlaseks;) Kui teater läbi sai, arvas õpetaja, et nüüd võiks minna kuskil ühe õlle võtta. Kujutate end ette õpetajaga koos kõrtsus? Nele? Kui sul veel mingi küsimus on selles osas, et kas sobib ja nii, tee nagu ungarlased. Horvaatias peaksid sa ka Jüri Allikut ja Maie Kreegipuud, Olevist jt. rääkimata, veel vähemalt järgmised 10 aastat teietama. Sellised familiaarsused nagu noorema kolleegiga koos veini joomine ei tuleks kõne allagi.
Õllejoomisest ei tulnud midagi välja, sest neljapäeva õhtul olid kõik kohad täis. Järsku tabas meid koletu koduigatsus ja me vedasime veel järelejäänud seltskonna Szimplasse vanakat limpsima. Koduigatsus (mõnevõrra) leebus aegamööda ja päädis mõningase joovastusega, mille mõjul ma mängisin elus esimest korda kabet. Nuppudena kasutasime tühje klaase ja (vee)pudeleid. Kas keegi võitis ka või? Kui cash otsa sai, suundusime minu poole. Bussis oli kõigil (loe: ungarlastel) lõbu laialt, sest me olime pisut purjakil ja rääkisime omavahel püüdlikult ungari keeles. Kindla peale kohutava aktsendiga ja nii vigaselt kui veel saab. Mis siis et inglise keeles oleks poole lihtsam. Siis aitasid armsad külalised mul külmkapi tühjaks süüa ja läksid koju ära.

Mai jaksand laupäeval peale muusjumikülastust minna tantsuvõistlusi vaatama. Niuts. Ladina tantsude finaalid olid.
Pühapäeval lebotasin netis. Siis pidime läti keelt õppima ja ingveriteed jooma, ingveri ja entusiasmi puudumisel keetis Sonja meile ühe tõhusa juurviljasupi, kohvi ja koogi.

Ja eriti äge, tulin mittesuitsetajatesse ja sain oma piimaga kohvi ilma küsimata. Ei jõudnud veel õieti läpakatki välja võtta, kui juba toodi. Kas pole armas?

PS Oma komavead ma teen kõik ise, Helinal pole nendega midagi pistmist.

PPS See sissekanne on osaliselt vastus lugejate tungivale soovile teada saada, mis me vanatallinate vahele jääval ajal teeme. See aeg moodustab kusjuures enamuse ajast. Jah, ma mõistan, see kõlab väheusutavalt. Jah, ma joon piima mahlaga. Hommikuti. Jogurt on siin liiga magus ja paks.

PPS Õigluse mõttes pean tagasi võtma oma mokakobina šokolaadisöömise teemadel. Tegelt on üks suur Fazer minu juures ja ma olen seda juba mitu nädalat üritanud ära süüa. Aga see ploomikas on ikka parem.

Advertisements