Täiendades huumorinurka ja mitte mainimata jättes, kui andekad me siin kõik oleme, siis..
L: Tahaks istuda.
H: Kas sa näed mõnda kohta?
L: Näen küll, aga kõikidel on inimesed peal.
Veidi hiljem.
L: Ma tahaks ühte väikest juustu.
S: Ma tegin!
Ja veel hiljem.
L: A teadsa, miks ma üldse hakkasin jooma? Selgitab piima ja mahla koosjoomise tagamaid

Nüüd me oleme haritud inimesed. Käisime seal. Ma olen ülisuures vaimustuses skulptorite peensusest. Täpsemini Róna Józsefist. Kõik detailid on paigas, iga juuksekarv ja korts täpselt esile toodud. Väga loomulik, just see on see sõna. Ning sellel onu maalil oli ümber tohutult detailselt nikerdatud raam, ainult lillekobarad ja lehed.

Täna hommikul saabusin kooli Móricz Zsigmondilt, st meie vahvli- ja mängukohvipesast. Unisena vahtisin trammis taevast ja järsku ärkasin üles. Mägedes olid tumedad pilved. Päike paistis ja helkis vastu majade akendelt. Ja nende üle võimutses särav vikerkaar, kes oli ka oma kahvatuma teisiku kaasa võtnud. Novembris. Vikerkaar.

Olgu õnnistatud Leelo korter oma hea asukoha pärast, sinna saab alati võõrastega külla minna :P Mitu korda järeleproovitud, et mõnusale seltskonnale ja vanakale ei järgne kunagi kosutav ööuni. Ja peale vanakat tuleb madjaruul ka ikka kohe paremini. Kui sa veerand kolm hommikul veel ei maga, mine tee mõni võileib ja söö voodis. Kohe aitab.

Meelde tuli. Istusin oma toakaaslasega pühapäeva õhtul ühikas, kummalgi õpikud nina ees ja unistasime soojast päikesest. Juttu jätkus igal teemal: olukorrast riigis, muusikast, eesti ja bulgaaria meestest ning tähestikust. Mõnikord me ei viitsi mitu päeva rääkida.

Advertisements