Ma pole elu sees näinud inimest, kes rõõmu pärast üles-alla hüppaks ja mind tugitoolist teki alt välja kamandaks, lihtsalt et näidata, et ta sai vannitoas gaasikütte tööle. Tubli, Leelo :P

Meie koolivaheaeg sai meeleoluka lõpu. Sulandumine kõrtsimiljöösse ja tšill. Ja et loole vürtsikilusid anda, siis tõepoolest, igal pool leidub keegi, kes tahab oma teadmistega ässata. Näiteks kõrtsus mingi purupurjus onkel, kes puhtalt klaasikese veini eest rääkis oma kuuest nädalast Tallinnas 1972. aastal. Kõlas kahtlaselt EÕMi moodi. Kohilas sai onkel peksa kah, kuna kandis helesinist särki (siniseid vist kandsid muidu venelased). Tema elu päästsid sõnad “Ma ungarlane olen”. Eestimaa kohanimesid tuli varrukast. Kuigi jah, ta pidas Lahemaad saareks. Aga no ma võin ju ka saarelt pärit olla. Anname andeks, svipsis ja sajandeid tagasi, kes enam mäletab kusmiskes. Ja Tallinn on a világ legjobb és legszebb város. Äge oli, kuidas Lühikesest ja Pikast jalast said otsetõlkes Rövid ja Hosszú láb :)

Ja vahvlid on ikka väga maitsvad.

 

In Memoriam: Dajan Ahmet

 

Advertisements