Kui saaks, siis ma lingiks Oudekki üleeilsele sissekandele (kuigi ka ülejäänud blogi on huvitav lugeda). Aga lugege ise. Ma olen kohanud pisut leebemaid juhtumeid, umbes et nõmedad (millega ma olen mõnikord täitsa nõus, vt ka aeg, bürokraatia, kus kurat mu stipp on????). Ma ei saa ka eestlaste eelarvamustest ja kitsarinnalisusest aru, see meeldib mulle ikka päris vähe. Pistku nad oma silutud kingpaber ja tort, kuhu tahavad. Muidugi on valitud seltskond (eestlasi), kes on vägagi avatud ja tolerantne teistsuguse suhtes, ma ei usu, et see nüüd nende ametist tuleb. Mu armsad psühhod, olge siinkohal tervitatud!

Huvitaval kombel on mul on siin ja mujal maailmas enamasti vastupidine efekt. Ma peaaegu et armun sellesse, mis on teistsugune, just nimelt sellesse, sest mille muu pärast ma üldse kodust eemale tahan? Mustast leivast tunnen ikka puudust, aga ungarlased teevad päris head oliivisaia (ütleb leivasõber ja saia mitte-nii-väga-sõber) ja kohupiimastruudel on siin jumalik. Muidugi pole söök põhiline, millega integreeruda. Inimesed ja nende kombed. Kuidas sa saad mitte kiinduda inimestesse, kes sind tervituseks põsele suudlevad, on uhked oma rahvuse üle, näitavad sulle õige teeotsa kätte ka siis, kui te kumbki sama võõrkeelt ei räägi, ja peaaegu et kilkavad rõõmust kuuldes paari rämeda aktsendiga öeldud emakeelset fraasi? Siin on superšefid siseõuedega majad uudishimulikuvõitu, aga muidu abivalmis naabritädikestega. Mäed. Doonau. Ungari keel. Kuidas sa ikka seletad, millesse sa armud. See on SEE tunne. Hea on olla ja sellest peakski piisama.

Muidugi käib mulle ilgelt närvidele, et ma juba kaks kuud ei ole oma stipist veel forintitki näinud, ühikavalvur demonstreerib naudinguga oma võimu, kui ma kojuminekuga hilja peale jään (üks teine valvur selle eest lehvitab Helinale), ja välistudengite onu minu ülikoolis ei anna mulle õppeinfosüsteemi kasutajatunnust, sest ma jään ju ainult pooleks aastaks (ei sobi vist öelda, et mai viitsi jamada teiega siin, kuigi sellise attitjuudiga ei sobiks ka sel kohal töötada).  Ühesõnaga on hetki, kui ma tahaks neile siin natuke Eesti kultuuri integreerida, aga enamasti olen ma täitsa rahulik ja vastuvõtlik. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kodust kaasa toodud kombed teise rahva omadega ühte ruumi ära ei mahu.

Siis on veel üks asi, millest ma ei saa aru. Mis kuradi inimestel sa külas käid, kui ei tea, kas  lill ja tort või puhas kohtumisrõõm?

Hurraa, just selle sissekande kirjutamise ajal kadus ühendus, mis loob muidugi sobiva võimaluse ka netist kirjutada (mis oli mul enivei plaanis). Tähendab, saate aru küll. Wifi levib siin palju paremini kui see asi, mida püsiühenduseks nimetatakse. Wifi on hulgaliselt üllatusmomente pakunud, põhiliselt paljalt oma olemasoluga mitmesugustes veidrates paikades nagu Balaci Sandori uksetagune A-hoones ja ungari keele õpside tuba. Algul mul oli kodus ka ühendus, aga mingil hetkel taipas selle võrgu omanik, et mingi võõras IP on sees ja see pole mitte hea. Järelikult on mul on nüüd linnas oma kohad, kus saab lasta end võrgutada. Üks on Odeon kavehaz ehk Puskini kino kohvik ja selle kõrval asuv mittesuitsetajate osakonnaga kohvik, kuhu Puskini wifi ka täiesti suurepäraselt levib. Ma olen mõlemas juba täitsa oma jope. Mittesuitsetajad avatakse vara, piimaga kohv tuuakse kohe, kui ma olen end sinna ära parkinud. Odeonis on valgem ja avaram ja nende Virgin Mojito on jumalik. Natuke kaugemal Oktogon ja sinise liini Klinikak peatuse juures asuv kohvik, aga sinna on ebamugav minna. Aga lihtsalt info mõttes tähendasin üles.

Kokkuvõtteks – vein töötab paljudel juhtudel ka päris hästi.

Advertisements