Kui Külli poleks Ungarisse tulnud, elaks me endiselt vana aja järgi. Muru kasvaks nii mis mühiseb. Õues on natuke udu ka nüüd jah. Sobiv ilm udutamiseks.

Miku väidab, et me temaga oleme kenjaalsed. Tähtkuju viga? Või ehk olemegi? Aga äkki on terve maailm kenjaalne ja meie oleme need tainad, kes arvavad, et teised on rumalad ja imelikud, kuigi tegelikult oleme seda ise? Nii lihtne on öelda ja õpetada, kuidas peab elama ja olema ja astuma ja istuma. Kõik oskavad seda. Aga kui ise peaks enda sõnade järgi elama, siis ei saa, ei taha, ei oska (siinkohal tervitused Tamara Abelile). No tõepoolest, peatage maailm, sest ma tahan maha minna. Kõik on pudru ja kapsad. Ungaris ehk siis guljašš ja pogacsa.

Ühikaelu rõõmud. Ei tasu imestada, kui edaspidi kroonilise nohu/köha/palavikuga ringi käin. Normaalne ju, et kui väljas on pluss seitse, siis radikad on jääkülmad ja kardinaid lehvitab nähtamatu kummitus. Mis seletaks ka öösiti kostvat juttu. Aga teeks siis ikka aknad kohe pärani, et sõber tuul ei peaks urgitsema, vaid pääseks ilma koputamata tuppa. Hea oleks. Tuul võtaks sõber udu ka kaasa ehk. Olekski meile seltskonda vaja.

Advertisements