Pühapäev. Istume oma valgetes mugavates tugitoolides ja joome teed. Vana Tallinnaga. Sest, lets face it, ka Ungaris on lõpuks sügis. Teie torm ja vihm jõudis täna siia. Aitähh, sõbrad :P

Olles jälle korralikud turistid, käisime Terror Hazas, mis on kohalik okupatsioonimuuseum. Eesti variant on leebem. Reaalsus virutas näkku liftis, kus üks onu telekas rääkis detailselt, kuidas see üles poomine siis ikkagi käis. Teist korda virutas reaalsus hoobi vangikongides. Pimedad pisikesed urkad. Hukkunute pildid seintel. Ehedusest jäid ainult ringisibavad rotid puudu. Õnneks paistis päike õues ja me ei olnudki eksinud ÁHV masenduselabürinti.
Jalutasime kohvikut ja Citibanka otsides Nyugati poole. Pangaautomaati ei kuskil. Loomulikult tuli meil hea mõte küsida, et ehk mõni teab, kus lähim asuda võiks. Ohver: portjee. Väga sõbralik noormees, kes korraldas meile, või siis pigem mulle, ristküsitluse selle kohta, et kust me pärit oleme, mis me Ungaris teeme ja kus me elame. Võiks kirjutada ka ainsuses, sest Leelot ta lihtsalt ignoreeris. Aga minu pangast polnud ta kunagi kuulnudki. Noh, hea teada, et ma õige panga valisin :D Õnneks oli ta sõbralik noormees ja uuris kuskilt välja, kuhu me minema peaks. Lähim asus kahe metroopeatuse kaugusel. Nüüd mõtlen, et peaks poisile abi eest sokulaadi viima. Ja ta arvas, et mu madjaruul on väga hea. Mitte et ma temaga nõustuksin. Aa, ja mingi onu küsis, et kas ma vene keelt ka räägin. Vene keeles küsis. Nii tark olin, et oskasin talle njet vastata :)
Lõuna türgi kiirsöögikas. Viimasel ajal meie tavaline koht. Kana juurviljadega on hea. Närvidele hakkab käima ainult see, et teenindajad küsivad absoluutselt iga kord, kust me pärit oleme. Ja liialdamata. Vahva ainult, et nad jälle küsisid, et kas me räägime hästi vene keelt. Mitte ei mõista, mis värk neil eestlaste ja vene keelega on. Otsustasime, et järgmine kord hüüame juba ukselt, et oleme eestlased, vene keelt ei oska ja tahame süüa. Vot nii ülbed olemegi.
Ja siis, meie päeva tipphetk. Kohtumine eestlasega. Planeeritult muidugi. Külli tuli meile musta leiba ja Nurri šokolaadi tooma :) Võrratu. Jalutuskäik parlamendi ja St. Istvani basiilika juurde. Pilt QBE Atlasze kontorist ja vääääga hea tee mingis peenes kohas. Metroos teistkordne kohtumine piletikontrollidega ühe päeva jooksul (ja me oleme siin kaks kuud ilma piletiteta sõitnud).
Muide, Külli on blond. See ehk seletab, miks meile pidevalt suu ammuli otsa vahiti ja miks Leelo päeva teist trahvi ei saanud :P

 

Santeri: Naised on väga ilusad objektid.
Leelo: No kuhu te siis nüüd lähete vastu ööd?
Sonja: No kuhu siis veel, magama!

Advertisements