Kui ma oleks timurlane, siis eile päeva heategu oleks disaini mahakakkumine VAM-i keldriseintelt. Aga et ma seda ei ole, siis nüsisin tamiili, ronisin mööda redelit üles-alla nagu käbe orav, tassisin postreid ja harjutasin juba jõuluks suuremõõduliste esemete pakkimist lihtsalt funi pärast. Osa postreid oli pisut hallitama läinud, ülejäänud lihtsalt kõveraks tõmbunud, sest et (endises) veinikeldris seina allosas asuvatel aukudel oli ikka mingi funktsioon ka omal ajal ja ei maksa sinna mingit sodi ette toppida niisama heast peast. Ei tahaks mõeldagi kõige selle mööbli peale, mis ka seal keldris (väljanäitusel ja müügiks) on. Mõnusalt kodune niiskusehõng ja värske hallitus kauba peale? Ja selle 150 000 kohalikku raha maksva Miki-hiire tooli peal ma tallusin jalgupidi.
Ühtegi taiest ära hiivata ei õnnestunud, aga ma võtsin osa prügi kaasa ja riputasin kodus jõulumeeleolu loomiseks üles. Valge ja punane on ju jõuluvärvid ja mina võin seda endale ometigi lubada või mis. Tuleb välja, et ikka päris niisama ei teinudki seda.

Kõrvalmärkusena veel niipalju, kui design meets wine teistel asjaoludel, see on väga hea kombinatsioon. Ütleme, et värske õhk ja linnatänavad mõjuvad vähem kahjustavalt.

Advertisements