Mis mõtet on hommikukohvil, kui ei ole aega seda nautida? Noh see on muidugi puhtalt retooriline küsimus. Ma ei kavatsegi omaks võtta, et olen krooniline hilineja. Lihtsalt minu sisemine kell on apsaluutselt ebakompatiibel kõikide teiste maailma kellade, tunniplaanide ja muu sedasorti kraamiga. Kuidas muidu seletada seda, et kõigepealt hakkan ma umbes kesköö paiku kuulama Ilvese-ajastu alguse Rahva Oma Kaitset, koristan natuke selle taustaks, õpin läti keele sõnu ja pärast veel loen paar tunnikest, sest mõnus ergas on olla. Siis tuleb uneaeg, keset mida võtab äratuskell heaks helisema hakata, lükkan seda vähemalt 5 korda edasi ja kuidagimoodi juhtub, et pool tundi enne loengu algust istun ma alles tugitoolis, kruus kohvi näpu vahel näpu vahel ja rätik ümber märgade juuste keeratud, unelen ja vaatan, kas kala on juba üleval. Nagu õpetaja Laur ütles: kui tervet loengut ei jõua kuulata, kuula poolt, aga kuula hästi. Nii ma teengi, huvitav on ju, aga enne kella 10 ei tohiks kella peal üldse mingit aega ollagi. Ja kõik mu pagana loengud algavad poole öö ajal, kõige hullem on ungari keel kolmapäeva hommikul 8.30. Enamasti ma ikka jõuan sinna, aga see on valus.
Sellepärast ma ei saa vist hästi psühholoogiks ka hakata, et ma ei ole hommikuti konditsioonis.

Ajaga on veel selline naljakas asi, et siin on muidu vist selline manana-poolsem aeg. Et näiteks pangakaardi tegemiseks läheb 2 nädalat, stipp ei ole veel laekunud (kuigi on juba peaaegu november ja septembris oli Ungari pangaarve kõige pakilisem asi, millega pidi tegelema) ja loengud algavad siin kummalistel aegadel. Näiteks 13.30 või 11 või 9. Ei ole nii nagu TÜ-s, et loengud algavad akadeemilselt paarisarvulistel täistundidel ja on suht mugav tunniplaani teha ja seda meeles pidada. Üks huvitav loeng, mida ma tahtsin võtta, toimub reedel kell 16. Ma kardan, et see aine jäi lihtsalt ära.

Advertisements