Nüüd me oleme jõudnud sinnamaale, et enam ei küsi, kuskohast sa pärit oled ja miks ungari keelt õpid. Selle asemel tuleb kohe kindlaks teha, kellega tegemist on. Sest Eesti Instituuti tulevad kokku inimesed, kelle suhtes ei saa väga kindel olla. Mõni on nii hästi eesti keele ära õppinud ja teine juba kaua Ungaris elanud. Iial ei või teada, mis asjaoludel sa jooksed otsa kellelegi, kes saab aru, mida sa oma veidras keeles räägid.

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma olin kümneid kordi mööda Bartok Bélat käinud, enne kui ma ühel heal päeval märkasin, et seal on Eesti Instituut (palun väga vabandust, lehekülg on ungarikeelne, ausõna, kui ma hakkan rohkem magyaruuli oskama, siis aitan neil seda eestikeelseks teha). Ühel natuke hiljutisemal päeval lugesin ELTE soomeugri ukse tagant, et tuleb miski kogunemine seal. Kas me oleks saanud sinna minemata jätta? Muidugi mitte. Eriti kui ma (Bp mastaape arvestades) samahästi kui instituudi kõrval elan. Niisiis oli teisipäeval ehk eile seal üks Üritus. Kindlasti oli mingi ametlik teema ka, aga sellele ma eriti pihta ei saanud. Alustuseks mängis rahvusvaheline kollektiiv ühe labajala ja laulis “Kui mina alles noor veel olin…” Kevadest. Mitte korraga muidugi. Oli uskumatult armas ja mõni ümises isegi kaasa:D Siis räägiti pikalt miskitest administratiivsetest asjadest, veel pikemalt (ja igavamalt) Eesti ja Ungari sõprusest ja Euroopa Liidust. Viimase tõlge ungari keelde oli ausalt öelda originaalist kõvasti parem. Esitleti ungari keeles ilmunud paljude ilusate piltidega raamatut Eesti kohta. Siis joodi veini ja oldi seltskondlikud. Läksime lausa nii seltskondlikuks kätte ära, et lähme homme näitust maha võtma (äkki õnnestub kuidagi see Absolut Granny ära virutada? See oli nii kodune ja mõnus.).

Peaks vist ikka täna koju minema. Peaegu kohe varsti lähen.

Advertisements