http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E964831D60961CB9C225768800383FDC

Lugu sellest, kuidas ma aasta tagasi siga tapmas käisin.

Mu aju on lõpuks uskuma hakanud, et magamine on ülehinnatud, ja hoiab mind varaste hommikutundideni üleval. Muidugi võib vabalt tegemist olla lihtlabase koduigatsusega, kuigi päevade lugemine ja teki all vähkremine ei too kojusõidpäeva kiiremini kohale ja järgmisel päeval, st täna, on tõsine zombie-olemine.  A kui ei teekski täna mitte midagi? Võtaks välja selle nädala pühapäeva? Geniaalne plaan. Nii saagu.

PÖFF - Pimedate Ööde Filmifestival, 12.11 – 6.12 2009,  erinevad linnad, Eesti

BIFFF – Brussels International Fantastic Films Festival, 8. – 20. 04 2010, Brüssel, Belgia

Logod on loomulikult pärit festivalide kodukalt.

Kui eile õhtul teatrist tulin, jalutas mulle tänaval vastu Superman. Aga see pole veel kõik! Umbes kolmveerand tundi hiljem kohmitsesin oma ukse taga võtmeid otsida ja päris elus reps silkas mööda, ma ei julgenud peaaegu hingatagi ja jõllitasin teda, suu ammuli.  Hiljem kõõlusin veel natuke oma toa aknal, et teda uuesti näha. Nägingi, ilus kohevasabaline oli.  Ei sobi vist hästi öelda, et olen nüüd kohanud rebast vabas looduses. Ma ei ela just kesklinnas, aga siiski täitsa tsiviliseeritud ja asustatud punktis. Loomad linnas, no ütle nüüd!

Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.

Tervitustega älloviiniks, kõigi pühakute päevaks ja muidu Donnie Darko vännidele!

Lisaks toussaint’i puhul saadud ekstra vabale päevale (homme) olen terve nädala üksinda kodus ja äsja rõõmustas (internetiseeritud-skaipeeritud) esivanem mind teatega Ärapanija hooaja algusest. Ma olin juba veendunud, et see on täiega masu nahka läind. See oleks ikka täpe. Aga õnneks. (Pildi pännasin loomulikult lolcatsidest.)

Kui jutt juba meediamaastikule kulges, siis eilse õhtul minu toast kostnud hüsteerilistes kõõksatustes on süüdi BBC sarja My Family 4. hooaja 14. episood. Selles nimelt esineb kaks eestlast, Arvo ja Jaak, kes räägivad hirmsasti rrr’i põristades ja pigem slaavi kui eesti aktsendiga, nad informeerivad ignorantseid juuresviibijaid uhkelt oma päritolust ja Tallinna “medieval glory’st”, pahaselt meie kohutavast sovetiikkest, small-talkile reageerivad skeptiliselt ja kui keegi teatab, et teda absoluutselt ei koti, misasi või kus see Eesti on, siis muutub üks neist üliemotsionaalseks: “I like him, he’s honest.” Kui kuskil on ripakil pool purki õlut, siis soovitab eestlase kaine mõistus sellele päkad silma ajada, ja otse loomulikult on nad võimaluse avanedes otsekohe nõus kalkluses osalema. Mõelda vaid, kõik, mida ennasttäis britid teavad, on Tallinnas toimunud eurovisioon. Minu eneseuhkus riivata ei saanud, ma irvitasin koos brittidega.

Ühesõnaga, asjalugu on selline, et kolmapäeval on mul ülikoolis Euroopa päev, kus ma koos ühe teise eestlasega Eestist ja Tartut tutvustan. Ühe asjana on meil plaanis rubriik “Nagu kaks tilka vett”. Kuna Belgias on koomiksid väga populaarsed, siis tahaks ühe “tilgana” kasutada vast üht tuntumat siinset  koomiksitegelast Tintini, aga mul ei tule pähe (loe: silma ette) ühtegi Eesti lasteraamatutegelast või kedagi. Nii et kallid lugejad, jagage ideid! Kelle moodi need tegelased teie meelest välja näevad?

Teine variant on smurfitilk, teate küll need sinised tegelased. Mina sain igatahes üllatusega teada, et nad on belglased;)

Kui kellelgi on veel mõni hea idee selle rubriigi jaoks – kuidas Eestit ja Belgiat läbi huumoriprisma võrrelda/ seostada – siis andke aga teada. Tasuks minu suurim tänu ja surematu au ja kuulsus.

Lisaks palun hoida pöidlaid, et kodanik homme õigel ajal Luxist tagasi jõuaks ja me saaks minna Metsatölli kontsertile.

Muidu on padusadu, tööikaldus, Pipi Pikksukk, kellest on saanud printsess Fifi, natuke meelepaha ja natuke elevust.

Madalmaades on üks huvitav nähtus, mida ma parema vaste puudumisel nimetan keskaegseteks sotsiaalmajadeks (või siis sotsiaallinnaosaks, kui tahta täpsem olla). Hollandi keeles on nende nimi begijnhof, inglise/ prantsuse keeles béguinage. Tegemist oli tavaliselt linnaservas asuva suletud kommuuniga, kus elasid katoliiklastest naised (oli ka meeste béguinage’eid). Kuigi sealsed elanikud olid usklikud, elasid nad siiski ilmalikult, ei lausunud nunnatõotust,  pidasid end oma kätetööga ülal ja võisid ka maist vara omada. Sotsiaalne staatus ja varanduslik seis ei omanud tähtsust. Sellised kommuunid hakkasid tekkima 12.-13. sajandil, ristisõdade aegu. Loogiline põhjendus tundub olevat see, et sõdades sai palju mehi hukka, naistel oli koos kergem hakkama saada ja end kaitsta. Kloostrielu oleks rahutute aegade eest samuti varju pakkunud, kuid sealsed ranged reeglid ei tundunud ilmselt just eriti kutsuvad ja takistuseks oli teatava maise rikkuse olemasolu mõnda kloostrisse asumise tingimusena. Paljud sellistest linnaosadest on säilinud (Antwerpenis, Mechelenis, Leuvenis, Brügges, Gentis, Amsterdamis) ja nad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. W. oli mulle Mechelenis suurepärane giid ja viis mind tuurile keskaegsesse linnaossa. Selle üsna kitsastel tänavatel on armsad madalad telliskivimajakesed, lahedate uksekoputite ja orvakestega uste kohal. Inimesi eriti näha ei olnud (kuigi see on ikka täitsa asustatud ja need üksikud, kes vastu tulid, ütlesid sõbralikult tere), kuid hoolimata kodu tänava eest kaitsvatest müüridest ja välisele maailmale justkui selja pööranud fassaadidest jättis see kant armsa ja õdusa mulje – need on need punased telliskivid, vanad uksed, õitsevad lilled, laternad, pühakute kujukesed orvades. Loodetavasti avaneb mul võimalus ka teisi Belgia ja ka Hollandi sotsiaallinnaosi külastada;)

Illustratsiooniks üks lahe uksekäepide sealtsamast. Rohkem pilte ma ei viitsi siia laadida.

Posted in dokumentaal Tagged: béguinage, Belgia, Malines, Mechelen, UNESCO ]]> http://sztarfm.wordpress.com/2009/09/30/madalmaade-keskaegsed-sotsiaalmajad/feed/ 2 Leelo Uksekäepide http://sztarfm.wordpress.com/2009/09/25/aruand-vol2/ http://sztarfm.wordpress.com/2009/09/25/aruand-vol2/#comments Fri, 25 Sep 2009 20:00:24 +0000 Leelo http://sztarfm.wordpress.com/?p=489 ]]>

Vastuseks lugejate tungivatele etteheidetele annan teada, et olen ennast mõnusasti sisse seadnud, kool on peal, kuigi mingit rütmi ei ole veel välja kujunenud. Ah jah, kes pole kursis, mu rahutud jalakesed tõid mind europealinna ülikooli ja ma resideerun siin juuni keskpaigani. Püüan olla viisakas ja käituda nagu üks tubli belglane kunagi, see tähendab:

süüa tänaval pabertuutust (soovitavalt majoneesiga) friikaid ja ilma pabertuututa kuuma vahlit check

nädalavahetuseti kirbuturgudel ringi konnata check

sõita rongiga check

elada telliskividest kaupmehemajas check

bagetist tehtud võileips = lõunasöök check

juua õlut (teatavatel põhjustel küll alkoholivaba) check

silmitseda igasuguseid pissivaid tegelasi check (vt ka Manneken Pis, Jeanneke Pis, Zinneke)

külastada kuningalossi check

kuulata Jacques Breli ja lugeda Amélie Nothomb’i check

kakleda lolli süsteemiga check (missioon jätkub)

Veel on vaja tonnide kaupa kohalikku šokolaadi süüa, fännata koomikseid (smurfid on muide Belgiast pärit) ja omandada vähemalt elementaarsed fraasid hollandi keeles.  Kui viitsin, siis kirjutan lähipäevadel ka sellest, kuidas ma onni otsisin, kas ja kuidas ma omale mingi tunniplaani saan, kuidas siin bussipileteid saab osta, millega belglased nädalavahetuseti tegelevad ja mis ma siin veel põnevat olen näinud.

Ja teeme nii, et kuigi ma kujutasin belglasi pealiskaudselt stereotüüpselt, siis kõik saavad aru, et selles oli tera nalja ja tubli annus eneseirooniat.  Leiba ei ole, piim on imeliku maitsega, kõikidel kohtadel on kaks nime, ülikoolis valitseb tohuvabohu, aga ma võtan rahulikult, sest Ungaris sai juba selgeks, et kuskil mujal ongi teistmoodi kui kodus. Pole mõtet selle üle vinguda, vaid Olla Siin ja Praegu. Seda ma püüangi teha ja aeg-ajalt sinuga jagada.

Alguse frustratsioon, kõike on liiga palju ja kõik on liiga uus, prantsuse keele tasemetesti tulemus läheneb tõenäoliselt nullile, sest seda ei mäleta enam keegi, millal ma süstemaatiliselt prantsuse keelega tegelesin (see oli umbes enne seda, kui Ungari ja ungari keel mu igaveseks ära võlus..ee.viis aastat tagasi?), aga homme on mul juba üks tund ja salsa ja oma tuba, nii et ma üritan täna veel hästi vapper olla ja homme on kõik parem.