Kauneid jõule!

Kui keegi teist jäi ilma kingita, siis see ehk seletab nii mõndagi. Vaatamise ajal ei ole soovitav midagi süüa ning jõuluvanausku lapsukesi ärgu ka parem ligi lastagu.

Ülejäänud on siin, minu lemmik on kahtlemata lambanahas hunt ja täpiliste bokseritega kass. Muhhhahaa!

 

Sõna- ja mõttevabadusest

Kui juba avalikuks arveõiendamiseks on läinud, siis lubatagu sõna võtta ka minul, kes ma samuti Bródy tänavas elan. Pole põhjust arvata, et keegi on mind mõjutanud või et mina olen mõjutanud teisi. Me kumbki mõtleme oma peaga. See ehk ongi frivoolitaride silmis meie suurim patt – mittesotsiaabel olemine, individuaalsus. Aga kas annab see kellelegi õigust meie üle kohut mõista? Ei anna, antagu mulle andeks. Mina ei mõista kellegi üle kohut, kuni see keegi mulle ja minu sõpradele hinge ei situ. Ja just seda on tehtud. Mina ka ei käi kõrtsis keelt õppimas, sest selleks pole mul ei tahtmist, aega ega põhjustki. Olgu see iga inimese enda otsustada, kuidas ta keelt õpib, ja keeleoskuse taseme üle otsustada pole ka meie asi.

Teesklemine, et kõik on korras, ei tee asju korda. Asjad läksid valesti juba ammu, aga asjaosalised kas ei saa sellest aru või ei tahagi aru saada ega tunnistada, et ka nemad on inimesed ja teevad inimlikke vigu. On asju, mida lihtsalt ei tehta. Näiteks ei tulda pikemaks ajaks öömajale ega eeldata, et teised võtavad üle sinu rütmi ja oleku. Ega ikka ei võta küll, mina olen ikka mina ja elan oma elu, mis minu jaoks on hea täpselt nii, nagu see on. Samuti ei leia ma, et minu elu oleks halvem või vähem elu kui joomist, laaberdamist ja amoraalsust deklareeriv elu. Ärgu püütagu mind muuta, aktsepteeritagu. Selleks, et olla tolerantsem, ei pea tingimata psühholoogiat õppima. Sallivusest jääb inimestel küll puudu. Mis on väärtus ühe inimese jaoks, ei pruugi seda teps mitte olla teise jaoks ja parem on mitte sekkuda teise inimese väärtustesüsteemi, püüda teda muuta selleks, et ta oleks „suhtlemiskõlbulik”.

Pean ka vabandust paluma, sest püüdes jääda viisakaks, pole ma alati tõtt ütelnud. Võimalik, et sellest on tingitud mõnedki vääritimõistmised. Minu prioriteetide hulka ei kuulu selles mõttes tühjade suhete loomine ja hoidmine, mis mulle midagi ei anna (eelkõige vaimses mõttes), vaid kulutavad asjatult energiat, mida mul on vaja töö tegemiseks. Võib-olla on sellel ka teaduslikum nimi, aga mulle meeldib mõelda, et säästan sellega ennast, nii palju või vähe, kui see on võimalik. Nii et jah, seda võite küll isiklikult võtta. Olen väike ja kuri ja hindan oma isiklikku ruumi ega kutsu sellesse inimesi, keda ma siia ei  taha.

Tänan tähelepanu eest!

 

Tüüpiline?

Ma saan aru küll, et ma olen eestlane, aga see ei tähenda, et ma tingimata ka eskimo oleks. Vana lugu, et ma hull külmavares olen ning alati kolme tekiga magan, sõltumata aastaajast, aga see siin hakkab juba normaalsuse piire ületama. Õdusa ajaveetmise asemel kodus logelen ma mööda kohvikuid, kuna seal on lihtsalt soojem. Kui ikka pooleteise kuu jooksul korteris kütet tööle ei saada, siis on midagi jama. Aga, ehk ikka ei ole ka, tegu ju siiski Ungariga. Olgu, mõistan, oktoobris ma veel ise ei tahtnud ja polnud eriti kodus ka, aga nüüd oleks juba nagu vaja. Esimene lumi on korra kiirelt üle Bp libisenud, tuul on läbilõikavalt külm ning kivimajad on ikka kivimajad. Või on ehk asi selles, et kohalik ajaarvamine on veidi teine ning kui lund sajab, siis on veel kohalikel aega küll ning millegipärast ei muretseta? Egas miskit, tõmban villasokid varba otsa, panen kaks kampsunit selga, haaran laualt teetassi, kobin teki alla ning loodan edasi.

Muidu läheb kõik vanaviisi, peaaegu. Kõik mu lemmikmehed olid nädalavahetusel Bp-s – Fatih, Ale, JB, aint Piero oli kuskile kadunud. Ei hakka üldse mainimagi, kui kodune ja tavaline kõik oli. Lihtsalt hea. Ja Zoli vedas meid millegipärast karaoket laulma. Ning me millegipärast laulsime ka.. Oli see nüüd Heleni ja Kauri süü või hoopis vanilje mõju ning rõõm seltskonnast, mine võta kinni. Igastahes on kindel, et sõbrad on parim seltskond heaks tujuks.

 

Streik

Ühesõnaga, tänase päeva jooksul vananesin ma kuidagi kohutavalt kiirelt. Nii 64 ehk. Aga ei, lohutuseks ütles meie lendav hispaanlane, et talle meeldivadki oldies. Ja Kristiinaga sai kokku lepitud, et edaspidi lähevad loosi ainult väljamaa mehed. Et siis sellega algust teha, kirjutan kohe SaksaToomasele. Hedda, hoia varbaid :P Ning tõestuseks, et mulle alaealised meeldivad, me lähme Johaniga kontserdile.

 

Mis mõttes jälle? No vakk küll, kaua võib. Kumb meist ülejäänutest ja ja kumb Budapest on?

 

Alatu lugu

Vakk, sedasi pole üldse aus, et kõik lähevad Balatonfüredisse suvitama ja Tatasse grillima ja Szombathelysse läti keele õpetajale külla ja Vörösmartyl on raamatunädal ja mina pean end samal ajal oimetuks rabama.

Näe, saingi jälle vähe draamat üles keerutada. Aga ikkagi pole aus. Ja tööst rääkimisega peaksin vähe ettevaatlikum olema, see võib liiga asjaliku mulje jätta ja Larsi ära hirmutada.  Mina ja asjalik, no kuulge, mõelge ikka ka enne, mida te mõtlete.

 

Ja nüüd midagi loomasõpradele

Lars mõnda aega sõna ei võta. Tähendab võtab palju sõnu, aga kõik lähevad magistritöösse.
Et saaks keset linna ka näpu mulda, otsustas Lars meile nurka lillepeenra teha. Muld on olemas. Paar lille ka, draakonipuu ja naabritädi potist varastan öösel ühe pelargooniumi (või midagi muud, millele pimedas ja vähe švipsis pihta saan). Ja siis hakkame ootama, et draakonid pungast välja tuleks.

Muidugimõista teostame suurte loomasõpradena ka loodusvaatlusi. Seni oleme tuvastanud ühe väga levinud, kuid seni liikide taksonoomias jäädvustamata liigi. Ladinakeelse nimega Valve Vulgaris ehk harilik naabrivalve. Esineb rahvarikastes kohtades, sageli armastab koguneda parvedesse. Teeb sädistavat häält, karvakate varieeruv. Seltsiv ja kaugelt vaadates meeldiv olend. Iseloom on siiski äraarvamatu, nii et ettevaatust! Väga valvas, märkamatult ligi hiilida on praktiliselt võimatu. Varahommikuse eluviisiga.

Umbes nii kuu aja pärast või natuke varem on oodata suuremat rahvaste rändamist. Sellega läks õnneks, kool otsas ja on aega töö och inemiste jaoks. Asustus läheb siin tihedaks. Ongi seltsis segasem.

Draamakuninganna kohale tekkis vahepeal kõva konkurents ja ma olin juba peaaegu valmis tiitli loovutama. Siis aga saabus ungari keele kontrolltöö 2. lecke peale. Ma juhtusin nägema, kuidas üks kõigile närvidele käiv naika maha kirjutas. Üht salmi kaheksarealisest luuletusest. Ma läksin püha viha täis, muidu paneb tarka, hiilgab ja laiab nii kuidas suu võtab ja nüüd ei saa ühte luuletust pähe. Olin terve ülejäänud tunni tige nagu kasti kinni pandud kass. Pärast selgus, et ehmatasin õpetaja ära. Ta juba kartis, et keegi suri ära vm. Ei, ma olin kõigest erikuraditige ja seda naikat kannatan veel vähem kui enne. Ega seda palju polnud enivei. Ise veel psühholoog, halleluuja! Õnneks ma ei pea seda kana nüüd paar nädalat nägema, muidu võin end tõesti unustada ja talle jalaga panna. Aga sorry, ma ei saa sellisest asjast lihtsalt aru. Õpetajat petad või?

Ma arvan, et jätan tiitli õigusega endale. Siiski võn kaaluda ka rändkarika asutamist.

 

Aga köögitoimkond teeb praegu kartulisalatit

 

Raipenahad vol. 3

Ehk siis minu kannatusel on ka piirid. Vähe sellest, et siin ülioolis on üks vargapesa ja keegi sai rikkamaks selle sularaha ja kõigi kaartide võrra, mis minu vaeses päevinäinud, nooremalt õelt kasutatud kujul saadud tengelpungas peitusid, Ungari ühiskond teeb ka võimalikult raskeks sellest olukorrast kiire väljaronimise ja enese turgutamise. Sest eks ole ju parim ravim igasugu koleduste unustamiseks üks korralik poodamistuur. Selleks aga on vaja pangakaarti. Mis Ungari mõistes “kiirkorras” lubatakse teha viie (5) tööpäevaga ja järgi palutakse minna kuhugi kaugemal asuvasse kontorisse, sest mõistagi ei jõua üks selline “kiirkorras” tehtud kaart selle viie (5) päevaga lähimasse kontorisse. Kaugemasse kontorisse minnes selgub aga, et see reede, mil sulle lubati uus kaart anda, pole teps mitte reede, vaid järgmine esmaspäev ja kaart on siis “võib-olla” (tsiteerin tellerit) ikkagi lähimas kontoris. Kogu see tellimine ja järelkäimine läheb maksma tuhat (1000) forintit, kusjuures uut kaarti tellides selgub tõsiasi, et varastatud kaart, mille oled paari tunni eest blokeerinud, on endiselt aktiivne ja sama tüüpi kaarti seetõttu tellida ei saa. Teller pakub teile teist tüüpi kaarti ja rahanäljas inimesena võtate tema pakkumise vastu. Teller unustab teid küll informeerida, et seda tüüpi kaardiga ei saa internetis makseid teha… Aga see selgub siis, kui uus kaart on käes ja on parasjagu vaja makset teha. Loomulikult tuleb siis minna panka internetipanga lepingut tegema, kus teenindaja arvab, et välismaalane ei saa aru ungarikeelsetest numbritest ja näitab teile sõrmedel, et vaja on sisestada seitsme- (7-) kohaline kood. Sellega üllatused ei lõpe. OTP oskab teid rõõmustada igal moel. Nimelt saate te iga kuu postkasti kokkuvõtte eelmise kuu tehingutest. Seda uurides saate teada, et ka kaardi sulgemine maksab tuhat (1000) forintit. Kas olete üllatunud?

Aga lennupiletite eest sularahas olete maksnud? Mina olen. Ungaris. Reisibüroos ei saa nimelt kaardiga maksta. Võtke automaadist seitsekümmend kuus tuhat (76000) forintit ja makske sulas. Lihtne.

Hansapanga kliendiinfo lubas mulle uued kaardid teha ja minu kodukontorisse Kesk-Eesti väikelinna saata nelja päevaga. See ei ole kiirkorras. Nelja päevaga seepärast, et sinna viiakse uusi kaarte kord nädalas. Tellimine telefoni teel.

Aga ilm on vahel peaaegu kevadine. Tulge meile külla.

 

Raipenahad minu silma läbi

Et lugu lõbusam oleks. Teades, et Eesti on EUs ja Ungari ka, siis esitasin vereandmisel uhkelt oma Euroopa ravikindlustuskaardi. Ja ohh seda imet, mis siis hakkas juhtuma. Esiteks vaadati kaarti ja öeldi, ei, see ei sobi. Siis mõtlesid veidi, imetlesid ilusat sinivalget kaardikest, mis muuseas nautis talle pööratud tähelepanu täiel rinnal. Mõne Ungari minuti pärast leiti, et võiks ju uurida, kas ikka sobib see kaart. Mõeldud, helistatud, küsitud. Eelnevalt pidid muidugi üle küsima minu käest, et kas see on ikka EU kaart. Ei ole, ma ise tegin selle oma koduses kaardivabrikus. Kõigile teen, kes tahavad. Üle Euroopa. Igatahes nad arvasid, et ma võiks siis proovida vereandmist. Samal ajal, kui mina täitsin kõikvõimalikke pabereid, jalutas üks muti mu kaardiga mööda ruumi ringi ja seletas kõigile, mis kaart see on ja kuidas seda paberite peal vormistama peab. Aga et neil siin riigis ikka piisavalt paberimajandust oleks, peab kõigil siin elavatel inimestel olema nn lakcímkártya, mis tõendab, et sa elad just selles majas sellel tänaval selles korteris. Ilma selleta pole väga lootustki jutule saada. Tore, et mul sellist kaarti pole. Verd ma igatahes anda ei saanud, ehkki mitte kaartide puudumise pärast. Arstionu teatas, et kirjuta siia alla ja kogu moos. Rohkem ta miskit ei seletanud. Hiljem selgus, et ta ilmselt oli endale midagi nina alla pobisenud madalast hemoglobiinist jne. Aga aru ma ei mõista. Kui Eestis võetakse sõrmest vereproov ja õde ütleb sulle kohe hemoglobiini taseme, siis Ungaris pean oma paberiga õe juurest arsti juurde minema, et ta saaks mulle kaks sõna öelda. Welcome, bürokraatia.

Lars oskab süüa teha küll. Teinekordki omletti ja pannkooke paluks.

Muide, minu saabumisest on möödunud peagu seitse kuud. Täna sain kirja, et võin oma elamisloale järgi minna.