Niimoodi tuleks

 

Täna 52 aastat tagasi

algas Budapestis kurikuulus 1956. aasta revolutsioon. Nagu filmipäevadel näidatud Vabadus, armastus nimelisest filmist näha oli, suruti see veriselt maha. Ungarlased teatavasti armastavad traditsioone, niisiis kaks aaastat tagasi, poole sajandi möödumisel revolutsioonist korraldasid nad veel päris kurje meeleavaldusi (mitte küll diktatuuri vastu seekord, avalikkuse ette lekkinud lindistuselt selgus, et nende vastik peaminister valetas valimiste võitmiseks täiesti teadlikult. Eriti irooniline on muidugi see, et peaminister on endine komsomoliliige. Peaministril ei olnud siis kavatsust tagasi astuda ega hakkagi olema). Sel aastal on pealinn juba mitmendat päeva politsei kõrgendatud tähelepanu all ja täna näiteks on vahistatud üks tüüp, kes kandis SS-embleemi. Siiani paistab siiski vaiksem olevat kui kaks aastat tagasi (Helina kirjutas oma sissekande lõpus, kuidas siis oli. Taipasime kogemata vahetult enne möllu Astoriast jalga lasta. Kui koju jõudsime, hakkasid sõbrad helistama ja küsima, kas oleme veel elus).

Lisaks tähendab tänane päev seda, et poed on kinni, liiklus enam-vähem seisab (kesklinnas on ka parkimine keelatud), president ja peaminister heiskasid hommikul parlamenditagusel väljakul lipu (väljak oli loomulikult suletud ja sinna pääsesid ainult valitud näod) ja päev otsa on toimunud mitmesuguseid mälestus- ja pereüritusi (sealt need patrioodid tulevadki). Pealinnas korraldati 150 üritust, kogu riigis 900 ringis, aga mis Eestis vabariigi aastapäeval toimub? Hommikul sõjaväeparaad ja õhtul pingviinide oma. Ungari stiilinäiteid lisaks lipuheiskamisele: vabaõhu-fotonäitus maailmast 1956. aastal, vabaõhumuuseum ja tänavateater, revolutsioonitramm, kohtumine revolutsionääridega, õhtune valgusmäng parlamendihoonel ja 56. aasta revolutsooni väljaku mälestusmärgil, pidulik gala Ooperimajas ja siis muidugi tavapärane lillede asetamine ja leinaminutid.

Revolutsiooni sündmustest ei hakka ma siin eraldi rääkima, Horisont andis selle kohta 2006. aastal välja üpris ammendava erinumbri.

 

Tähelepanekuid

1. Uued sissekanded mõjuvad blogi loetavusele hästi.
2. Inimesed on ilusad ja head.

 

Balassi Murphy

Ühel neist harvadest hommikutest, kui sa lubad endal tunnikese kauem magada, tõstetakse lohistatakse kõrvalruumis maniakaalselt mööblit ümber.

 

Vana raamatupeeru targutusi maitsvatest köögiviljadest

Sattusin jälle mitmendat-setmendat korda Haldja raamatuteooria peale ja mul on samasugune teooria, ainult juurikatega. Sibul või kartul? Maitseid on mitmeid.

Mulle meeldivad inimesed, kelles on sookollilikkust ehk nad on nagu sibulad – mitmekihilised. Sa aimad, et neil on kihte, mille mahakoorimine nõuab vaeva, mõnda on sul õnn olnud lähemalt näha, mõni võtab üllatusest õhku ahmima või paneb lausa nutma. Nimeta seda milleks tahes, sügavuseks, mitmekülgsuseks, rafineerituseks, paindlikkuseks, avatuseks, see mind võlub. Kartul võib küll toitev olla, aga kooritud peast on kõik lagedal, mis olla saab, äärmisel juhul leiad seest mädaniku. Aga eks igaüks võtab seda, mis talle mokkamööda.

Tegelikult ma ei viitsi praegu Leedust kirjutada.

 

Napos oldal

“… a múló évek arra tanítják az embert, hogy egy kissé valamennyien alávalók vagyunk. A legutóbbi népszámlálásnál kitűnt, hogy angyalok már nemigen fordulnak elő közöttünk.”

/Karácsony Benő/

 

Tähelepanu, tähelepanu!

Erakordselt tähtis teadaanne! Kõigil Eestis viibivatel isikutel on suurepärane võimalus oma lasta kõrvakesi paitada Lovász Iréni kütkestaval vokaalil. (Ei saa öelda enneolematu võimalus, sest Irén pole Eestis esimest korda). Kui ma ise seal oleksin, läheksin ja hoolitseksin ka selle eest, et vähemalt paremad sõbrad sellisest asjast osa saaksid. Eelmine kord juhtus samasugune asi mõni suvi tagasi, kui mina olin Ungaris suveülikoolis ja Emiliana Torrini esines Leigol. Sedasi lihtsalt ei ole aus.

Niisiis:

DIPLOMAATILISED NOODID/ UNGARI

IGAVIKU HÄÄL

IRÉN LOVÁSZ, ZOLTAN MIZSEI

14. veebruaril kell 19 Tartu Jaani kirikus
15. veebruaril kell 19 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus

Piletid eelmüügist Tallinnas 120/80 kr, Tartus 100/60 kr
Piletid kohapealt Tallinnas 150/100 kr, Tartus 120/80 kr.

Osta siit (kindlam) või kohapealt.

Lars on täitsa endast väljas. Õnneks teeb Irén ka peale eksamihooaja lõppu kontserte. Võite mürki võtta, et mõnel neist oleme kohal.

Jääme ootama reportaaže ja muljetusi.

 

Tarkusetera on sama hea kui leivatera

Lugu sõprusest

Ku Van ja Van Tan olid lapsest peale sõbrad: koos mängisid, koos lustisid ja abistasid alati üksteist kõiges. Kõik, kes neid koos nägid, panid imeks, kuivõrd tugev oli nende sõprus. Juhtus nii, et Ku Van andis esimesena oma eksamid edukalt ära ja ta määrati kaugesse provintsi valitsusametnikuks. Sõbrad jätsid üksteisega hüvasti ja Ku Van lahkus. Mitu kuud läks mööda ja Van Tan asutas end sõbrale külla minema. Kohale jõudes märkas ta, kui raske on sõbra jutule pääseda. Ku Van oli käskinud oma teenijatel mitte kedagi enne sisse lasta, kui see koos meeleheaga märkab tulla. Kui Van Tan ukse taha jõudis ja teenija nägi, et ta tühjade kätega tuleb, ei lasknud ta teda tähtsa valitsusametniku jutule. Ütles vaid, et tollel on lõpmata palju tööd. Ka järgmisel korral keelduti teda sisse laskmast ja seletati, et kellel meelehead kaasas pole – sisse lihtsalt ei saa. Van Tan läks turule ja ostis küpsetatud seapõrsa, kattis selle siidise linaga ja asus kolmandat korda sõbra juurde teele. Teenija, nähes meest kingitusega tulemas, avas talle ukse ja lasi sisse. Kui Ku Van sisenes, tundis Van Tan ta vaevu ära. Uhked rõivad, kalliskivid siin ja seal, nina uhkelt püsti. Rõõmsalt tõttas Van Tan sõbrale vastu, see osutas aga põrandale, nõudes seisusekohast kummardust. Van Tan aga pööras oma austava kummarduse seapõrsa poole ja lausus.

“Oo vägevaim, ma tervitan sind ja olgu minu lugupidamine sinuga!”

“Mida sa teed?” päris Ku Van imestunult.

“Ma pööran oma austava kummarduse kõige vägevama poole siin ruumis. Tema oli see, kelle abiga ma siia ruumi üldse sain. Tema avas mulle uksed minu sõbra külastamise jaoks ja temast vägevamat siin ruumis ei ole…”

 

Hiina muinasjutt