12. mai 2009
Kepsutan mina mööda Küütri tänavat rõõmsalt kodu poole ja kuulan irvitades Rahva Oma Kaitset, kui mind tõmbab rajalt maha neiuke. Võtan ühe klapi kõrvast, tema õhinal: “Pühapäeval on tasuta kontsert, Meie Mees tuleb uuesti kokku!” Liputab oma sõnade kinnituseks mu nina ees flaierit.
Reageerin siiralt. Neiuke järeldab taiplikult: “Te siis ei soovi seda?!”
Valus. Aga no põhim aitäh hoiatamast ja jumal tänatud, et ipod ikka kabja uuesti alla võttis.
22. märts 2009
Mida kätkeb eneses üks mõnus laupäev? Plaanis oli tegelikult natuke tõlkida, aga sättisin hoopis oma wifistatud korteris arvutilaua niimoodi, et saaks keset päikselaiku istuda, vahtisin vanu filme ja laadisin õekesele suviseid pilte üles. Seda, et Ungari peaminister tagasi astub, lugesin esmalt err-i portaalist. Ei saa salata, et mul selle üle hea meel oli. Äkki muutuvad mu tuttavad ka sellest lootusrikkamaks.
Pärastlõunal rattasin Andrássyi úti Terrori Maja juurde, et üle pika aja üks muuseumikülastus ette võtta. See maja oli 1944. aastal Ungari natsipartei, ristnoollaste ehk njilašite peakorter, nn Ustavuse Maja, 1945-1956 aga tegutses sessamas paigas kommunistlik terroriorganisatsioon, poliitiline politsei, ÁVO. Njilašid piinasid ja tapsid maja keldris sadu inimesi. Maja üle võtnud kommunistid tegid sedasama, poliitilise politsei ohvitserid muutusid hirmu sümboliks, kes muide kartsid ka üksteist. Käsu peale olid nad valmis kõhklemata tapma või piinamise käigus ülestunnistuse andnud inimesi võlla, türmi või koonduslaagrisse saatma. Kaitstud ei olnud keegi, koputajate süsteem andis kommunistlikule türanniale piiramatu võimu.
Muuseum hõlmab kogu suure maja – nelja korrust koos keskel oleva aatriumiga. Üks läbivaid elemente on inimesed, nii ohvrite kui terrori teostajate nimed, pildid, sünni- ja surmadaatumid, näiteks aatriumi ja liftišahti seinal, maja välisseinal ja keldris. Samuti on eksponeeritud dokumente kohtuprotsessidest, audio- ja videomaterjale, hulgaliselt esemelisi mälestusi. Õõvastavamaid ruume on peksmise tuba, mis on hoone ainus algupärasel kujul säilinud ruum, mille sisustus koosneb kraanist seinal ja vee (ja vere) äravoolurestist põrandal. Seinale on välja pandud mõned peksmisriistad: naelutatud kepp, tinapeaga bambusnui. Omal ajal kutsuti seda tuba spordisaaliks.
Ka aatriumis seisev tank ja deporteerimise teemalises ruumis musta kardinaga varjatud suur must auto on kõnekad mälestused. Kelle maja ees selline auto peatus, võis üsna kindel olla, et head see ei tähenda. Keldriruumid on vast kõige ängistavamad. Seal võib saada ettekujutuse vangielust, näha kartserit, paraskit, üksikkongi, polsterdatud kongi, koikut ja võllapuud, mis oli kasutuses 1985. aastani (küll mitte selle praeguses asukohas, vaid mujal). Andrássyi úti majas nimelt ametlikult hukkamisi ei toimunud.
Pärast selliseid õudusi ja mälestusi kahest terroriorganisatsioonist lihtsalt tuli tuju tõstmiseks pinksi taguda.
11. veebr 2009
Eile õhtust saati Tartu kohal laiutanud udu katkestas täna pärastlõunal mu esikust kostnud hüüatus: “Päike, kurat!”
Roheliste karupükstega põhjanaaber.
PS Sellele, kes otsis siit “aprikoosimoosi Ungaris”, Kriszta oma on kõige parem.
9. veebr 2009
Kuivõrd paistab, et reklaam töötab, siis teen veel. Muidugi kui on üldse veel kedagi, kes veel ei tea. Siin üks ütles, et see on kõige tuntum Eesti veebisait ja võibolla ma olen siis viimane, kes ei teadnud. Igatahes sellel toredal lehel saab lugeda igasuguseid loodusuudiseid ja – see on kõige toredam – vaadata laivis, kuidas loomad-linnud einestavad. Metssead on igatahes juba viimased pool tundi seal matsutanud ja ruianud. Linnukesed paistavad päeval paremini.
Eestlane on ikka paras netikoll küll. Selle asemel, et pista nina õue ja vaadata, mis ilm on, tsekkab, et aa, miskiilmaleht.ee järgi on plusskraadid, ja vahib kodus arvuti taga elusloodust. No okei, nots ja kotkas ei anna ligi, aga oma kõrvakesed võiks ikka metsa viia linnulaulu kuulama (mugavamal juhul paarituvad otse oma õue peal just parasjagu varblased ja tädikesed sädistavad kaasa). Ühesõnaga, saate aru, onju. Tiigrile võiks ka vahepeal vaba päeva anda.
13. jaan 2009
Laekusin Tartusse ja sain lõpuks kätte
Isikut tõendavate dokumentide taotluse saatsin – pange tähele, postiga – mõni päev enne jõule, taotluse kohalejõudmise kinnitus kannab kuupäeva 23.12, pass oli valmis peale jõule ja id-kaart jaanuari alguses. Seejuures teatati dokumendi valmimisest meili teel.
Ungari keele eksam toimus 13. juunil, tunnistus anti väidetavalt välja 16. juulil. Kohalejõudmine ei võtnud näe poolt aastatki. Huvitav, et samad paberid jõudsid Udmurdimaale “juba” novembris, kusjuures saaja nimi on tähestikus minust tükk maad tagapool, võiks lausa öelda tähestiku lõpus. Tunnistuse peal viitab minu isikule minu eesnimi ja vigane perekonnanimi(tilde on ära kadunud), sünniaeg ja -koht (alevi täpsusega, riiki ei ole). Hea, et ei ole Leelo Maietütar (tegelikult tehakse Ungaris inimesi kindlaks nende ema neiupõlvenime järgi, see kirjutatakse sinna, kuhu meie kirjutame isikukoodi).
Ilmselt pean ma sellega leppima, et minu nõder mõistus kõikidest maailma asjadest aru ei saa.
Ma ei tea mitte ühtegi ungarlast, kes oleks sealse asjaajamisega natukenegi rahul, aga ikka on võim bürokraatide käes. Elasin kaks aastat Budapestis illegaalselt, sest teiste pealt oli näha, et elukoha regamine on ilge vaev (loe: ma ei viitsinud tundide kaupa järjekorras seista ja pahurate tädidega kakelda, endalgi on närvirakke vähe). Vastu oleks ma muidugi saanud plastikkaardi, millega järjekordsete rahutuste ajal tõendada oma õigust sinna minna, kus ma elan, aga et ma ametlikult elasin punktis, mis meeleavaldajatele karvavõrdki huvi ei paku, siis paistis see kadalipp ikke kergelt poinditu ettevõtmine. Kogu mu kiindumuse juures jääb Ungari seekord Eestile alla. Mõnikord on siin täitsa hea. Kodumaa on mulle kohe nii rahustavalt mõjunud, et ma suudan vastikutest muttidest, kohutavast ajaraiskamisest ja jaburatest nõudmistest rääkida täitsa rahulikult ja ei pea kogu oma serbohorvaadi keele tagavara kasutusele võtma.
Mul tuli vahepeal veel üks hullumeelne mõte, aga võibolla läheb see üle.
Kuidas Linnas muidu ilm ka on neil päevil? Mai viitsi ju palju riideid kaasa vedada. (See mõte pole küsimusega seotud, mul on piletid Budapesti juba ammu olemas.)
wordpress teeb trikke
23. juuni 2008
Miks mulle meeldib jaanilaupäev? Räägitakse palju ja ausalt (põhjus ilmselge).
Miks mulle ei meeldi jaanilaupäev? Räägitakse liiga palju ja ausus teeb tavaliselt haiget.
Põhimõtteliselt pole vahet, mis üritusega on tegu, tulemus on ikka sama.
15. juuni 2008
Tegelikult sai mul omal ka sellest halamisest villand, et ma tahan tagasi Ungari koju ja et mul pole siin hea olla. Ega see lennukuupäeva lähemale ei too. Aga et mul üleüldse mingi olemine tekiks, selleks kraamisin tühjaks meie endisaegse aidaruumi ja olen nüüd juba kaks päeva seinu krohvinud. Garanteerib õiglase ööune, kuigi hommikud saabuvad endiselt liiga vara. Pole ka kindel, et minu toake enne mu ärasõitu valmis saab, aga vähemalt on nüüd tegutsemist ka vihma- ja tuulepäevadeks. Jube lahe on plaane teha, kuhu raamaturiiul ja kuhu kohver. Sest mu põhiline argument see oligi, et tahaks asjad kohvrist välja võtta, aga pole panna teisi kuhugi. Samas on ju hea ka, et asjad on kõik ühes kohas, vähemalt ei lähe kaotsi midagi. Aga niimoodi vaikselt nokitsedes, kohvi- ja õllepause pidades hakkab ehk asi varsti ilmetki võtma.
Täna peame kassi peiesid. Päris hirmus lõpp oli tal vaesekesel. Aga ka must huumor on huumor. Seda peab saama, muidu mina ei mängi.
10. juuni 2008
Kahju, et selles blogis on kommentaarimine kinni keeratud, ma pole tükk aega nii naerda saanud. Tahtsin blogi autorit (mitte et mul õrna aimugi oleks, kes ta on) selle eest tänada, aga pean selleks nüüd oma blogi kasutama. Aitäh, ma kõõksun siiamaani naerust:)
Ei ma tegelt ka õpin praegu ajaloo eksamiks. Ausõna.
30. mai 2008
Tuleb välja, et mu kõige kasutatavam kehaosa on taguots, sest eile kärises puruks järjekordne paar pükse. Samas tuleb iga pesukorraga ka juukseid pea küljest ära, nii et võib loota, et sealkandis ka mingi aktiivsus toimub.
Kopp on ees. Kõigest. Kohe nii, et ühel hommikul lükkas K mind praktiliselt uksest välja, et ma tuulduks veidi (okei, see oli nüüd kunstiline liialdus, aga peaaegu nii oli). Võtsin kätte ja käisin Budakeszi loomapargis. Sinna sai bussipeatusest läbi metsa jalutada. Kuulda oli ainult linnulaulu. Täitsa tore oli, kuigi stepikotkas lõsutas suure palavuse pärast muru sees, nokk laiali, ega liigutanud oimugi. Piisonid silmitsesid mind tusaselt, kõhuvalust ei saanud see aga kohe kindlasti tulla sest piisonil peab küll väga kiire ainevahetus olema, kui vesi läheb ühest otsast sisse ja tuleb kohe teisest otsast välja. Mäger ja siil ei olnud parasjagu kodus, aga rongad andsid korraliku kontserti. Vaatetornist ei paistnud peale roheluse ja puudelatvade suurt midagi. Nautisin vaadet ning pidasin kaasavõetud banaani ja päikses soojaksköetud veega piknikku. Pärast poputasin restoranis end mõnus hilise lõunasöögiga. Avastasin, et jube kaval on võtta mingi söök eelroogade hulgast, siis ma jaksan selle kõik ära süüa (laste menüü ajab ka asja ära, kuigi ka sellega on raskusi ette tulnud). Hiljem kodus ühikas tegin ikka sama palju asju ära kui tavaliselt päeva jooksul, ainult seekord ei kügelenud ma päev otsa arvuti taga, et need asjad tehtud saada. Sain isegi päikest.
Toimetaja ei ole nõus 0 karu ja 0 hundiga seeaeg, kui mina saan terve raamatulaada läbi käia ja Bea kontsertile. Nojah, ma tahaks tegelt ise ka karulas ära käia. Vaatame seda asja.
Üldiselt ma urisen praegu kurjalt.
5. märts 2008
Kodumaa sünnipäev on üle elatud (silm ja kõrv puhkas Revalia kammermeeskoori peal, nägime Larsiga šikid välja ning aretasime Hirvo Surva ja teiste lugupeetud kaasmaalastega seltskondlikku vestlust; niikaua kui punavein ja Vana Tallinn ei kohtunud, oli kõik kõige suurepärasemas korras, edasisest avalik ajalugu vaikib). Muidu on elu-olu staatilisevõitu, nagu Lars ükspäev tabavalt märkis. Mul on tunne, et Balassis väga hästi hakkamasaamiseks ja samal ajal maailma vallutamiseks peab olema kas erakordselt andekas või erakordselt pealiskaudne. Esimeseks ma end ilmselgelt lugeda ei saa, teiseks parema meelega ka mitte, järelikult pean ma kolossaalselt vaeva nägema. Ja seda ma teen, võite mind uskuda. Kui, siis juba kirega ja täielikult. Vastasel korral pole mõtet ennast ja teisi raisata. Sinna kogu mu aur läheb.
Pealkirjas mainitud tiitli andsin ma endale ise. Ausalt, ma olen selle auga ära teeninud. Nimelt ma ostsin omale täna täiesti kogemata eriti edeva, vibraga hambaharja. Tahtsin pehmet ja miskite special harjastega, et saaks ikka hambad korralikult puhtaks, eks. Valisin siis välja, kusjuures pakendit eriti ei uurinud (üles serva oli ilusti kirjutatud, et soft, mulle sobib, kesse hambaharja pakendeid ikka loeb ?!) hinnasilti ei õnnestunud tuvastada, aga tühja, mõtlesin, palju üks hambahari ikka maksab. Pärast korraks imestasin, et imelikult suur arve, aga ei viitsinud eriti süveneda. Kodus imetlesime, et on ikka peen, kummist ogadega ja puha. Järsku Lars röögatas irmsa äälega. Ta oli juhuslikult vajutanud hambaharja varrel olevale nupule ja hari hakkas vibreerima. Ja ma tahtsin kõigest täiesti süütut, harilikku hambaharja (kuigi nagu hilisemal tuvastamisel selgus, oli selle pakendile kirjutatud, et puhastab nagu traditsiooniline hambahari). Proovisin siis sihtotstarbeliselt kasutada, esialgu ei suutnud ma otsustada, kas peab nühkima ka või piisab lihtsalt sellest, et hari (õigemini need kummist jublakad) vibreerib/vad. Vist ikka ei piisa. Nüüd on hambad veits hellad. Õnneks patarei saab nii 3-4 kuu pärast tühjaks ja ma ei jõua harjavart lahti keerata. Vana hambaharja hoidsin alles, igaks juhuks. (Lars just küsis, kas hambapesu oli ka elamuslik).
See pole nüüd mingi eriliselt diip sissekanne, aga olukord oli lihtsalt nii pagana koomiline, et ma pidin seda jagama. Ja muidu ka, et kui keegi muretseb, mis must saanud on ja miks ma nii harva online olen, siis olen esialgu veel elu juures, tervise juures enamasti ka (krooniline unepuudus ja peavalu välja arvatud), kuigi veidi väsinud.
Muide, vahepeal tõlkisin umbes pool novelli ungari keelest eesti keelde koolisisesel tõlkevõistlusel osalemiseks. Ma loodan, et väga rappa ei pannud omadega, aga osalemine oli lihtsalt auasi.
Täienduseks: sissekandele järgnenud mõttevahetus hambaharja üle.
L: Matsid jäävad matsideks.
Ma: Mis teha.
L: Talupojamõistus ei saagi sellest aru.
Otse loomulikult läheb koomika kirjapanduna kaotsi, aga tsirkus käib meil ööd ja päevad läbi.
