Basiilika, ei, mitte see, mis salatisse käib

Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.

 

Pilisi lill

Tahtsin jagada oma rõõmu loodusest. Kujutage ette, et Budapestist mõneteist kilomeetri kaugusel asub selline reservaat, kuhu ühe lihtsureliku jalg ei tohiks astuda. Mul on aga õnn olla ühe metsniku protektsiooni all, mistap mul on õnnestunud ja õnnestub ehk ka edaspidi saada teada ja näha oma silmaga asju, mida muidu ei näeks ega teaks. Järgmine suur avastusretk ootab mind ehk heinakuul.

Aga hiljuti läksime ühele Euroopa kaitsealade diplomi aunimetusega varustet kaitsealale vaatama kohalikku haruldust, endeemset liiki nimega Pilisi len (Linum dolomiticum). Tegemist on üsna hapra välimusega kollaseõielise lillega, mis parasjagu õitses.

Linum dolomiticum

Hästi liigendatud dolomiitpinnas pakub üsna vaheldusrikast pilti, siin näeb nii jääaegseid taimi kui ka kivikõrbe. Muidu lehises metsas (pöök, tamm, akaatsia, leetpuu, pärn, saar) leidub ka okkalisi sõpru, mändi ja kadakat (!). Pääle selle rõõmustasid silma ja/või hinge mitut sorti orhideelised, jalutu sisalik (vaskuss vast siis), kes nagu tellimuse peale surnut teeskles ja liikumatult end fotografeerida lasi, hulgaliselt haruldasi taimi, õitsevad akaatsiad ja leetpuud, hunnitud vaated ja pilvitu meeleolu.

 

Lodi, lodi!

Täna hommikul astusin ma koduuksest sisse sekundipealt kell 8.15. Ei, ma ei tulnud Kassitoomelt öölaulupeolt või selle afteka(te)lt ega Pirogovilt.  Asi oli hoopis selles, et enne seda astusin ma samast uksest välja umbes nii 5.19. Varahommikud meeldivad mulle juba sellest ajast, kui viis aastat tagasi Belgradi rong hirmvara Budapesti jõudis ja kargetel tänavatel olid ainult tuvid ja tänavapühjkijad. Tänane hommik oli peaaegu samasugune, ainult tuvide asemel olid kajakad ja varesed. Ma järasin ilge kõhuvalu vaigistamiseks leiba (ühtlasi on üsna kindel, et anoreksiasse ma ilmselt surra ei saa, sest enne närib magu end läbi kõhunaha välja, kui liha mu luudelt kaob) ja kepsutasin mööda Emajõe kallast lodjakoja poole, et minna varahommikust linnulaulu kuulama. Imeliselt mahe kevadhommik, linn oli laulu täis ja lodja katusele laotatud lambanahkadele seadis end sisse umbes viiekümnepealine seltskond. Ette rutates pean ütlema, et seda oli ilmselgelt liiga palju, urr, ikka oli keegi, kes lamises ja ei suutnud suud kinni hoida, selle asemel, et kuulata neid hääli, mida me varahommikul püüdma olime tulnud, ja giidi, kes laulu järgi oskas öelda, mis lind parasjagu nokka liigutab. Giid oli väga tore (piinlik, küll, aga tema nime ma unustasin ära) ja teadis lindudest-loomadest põnevaid lugusid rääkida. Imeliselt tore oli istuda kesk looduse hääli tõusva päikese soojendavate kiirte vihus, juua plekk-kruusist kõrvetavalt kuuma kohvi ja lihtsalt olla, nagu kestaks see hetk igavesti ja poleks iial mitte midagi muud olnudki.

Kokku kuulsime 32 erineva linnu laulu (neist ma tunneks heal juhul ära ainult varese ja kuldnoka, muidugi kui viimane parasjagu näiteks Nokia tune’i ei esita ). Meist lendas üle 6 sookurge, 3 luike ja üks raudkull kiusas pisemaid. Suitsupääsukest oli ka näha. Kaelustuvi oli võsas ja tegi kurja päkapiku häält (seda arvanud giidi laps, küllap tema juba teab:). Kuulda oli veel vihitajat,  vainurästast, erinevaid lehelinde, kärbsenäppi, kelle uus nimi on hoopis must tikk, sest üks ornitoloog (sorry, nime kohal on jälle tühi koht) olevat arvanud, et eestikeelsed linnunimed ei ole piisavalt teaduslikud ja ei vasta üldse ladinakeelsetele nimedele ja andis osadele uued nimed. Puud oli varesepesi täis, hakid pidavat elutsema õõnsustes, aga kuna nad on seltskondlikud loomad, siis tiirutavad koos varestega ringi. Üks part üritas ka seltskondlik olla ja varesepessa maanduda, aga varesel vist ei olnud parasjagu tuju külalisi vastu võtta. Kui tahta pista nina kakupessa, siis ei maksa seda teha, sest kakk tahab selle eest silmad välja nokkida (kui ta just kodukakk ei ole, aga ka siis ei saa selles liiga kindel olla).  Kuna mõned inimesed tundusid olevat linnutundjad ja rääkisid asjast, siis kuulsin muu möla (see asjassepuutumatu blablabla inimeste isiklikel teemadel) vahele, et Linné olevat omal ajal liikide taksonoomiat koostades emase ja isase sinikael-pardi erinevaks liigiks määranud. Hitchcocki linnud olid muide hõbekajakad.

Järgmine lodjasõit on reede õhtul ja siis laupäeva hommikul. Igal juhul hakkan ma lodjakoja tegemistel silma peal hoidma ja plaanin veel mõnel varasel hommikutunnil kondama minna, see oli niivõrd mõnus. Jalgsi, omapead või väikse seltskonnaga, kohvitermose ja võileipsidega. Hakka või hommikuinimeseks.

Ah jah, lodi on selline matsaka kerega ülekasvanud paat või pisemat sorti laev. Vanasti liikus lodi tuule- või inimjõul, praegu aga saadab selle sõitu vaikne mootorimürin.

Linn tabas mind taas Kroonuaia sillal vastiku tiheda liikluse ja selle juurde kuuluva müraga. Inimesi tuli ka liiga palju vastu. Üldiselt ennustan ma, et tänane päev jätkub peagi naiste kakelungiga, sest kui on midagi, mille eest ma seisan, siis on see minu tõlge ja kirjanik, keda ma tõlgin.

 

Ühes hingamine

Kui ma põgusalt Tartu-, tantsu-, laste- ja lihavõtterohkelt kodumaa-visiidilt naasin, polnud mul üldsegi plaanis lähiajal kuhugi kaugemale minna, sest üks-kaks pikemat reisi aastas on minu jaoks enam kui küll. Aga võta no näpust. Usina õpilasena vedasin ennast VM-i juurde tundi, kus tuli kogemata jutuks, et järgmisel nädalal me keeleteadust ei tee, sest õppejõud läheb Moldvasse murret koguma. Seepeale läksid mul silmad suureks nagu tõllarattad ja keel vajus ripakile. Mina tahan ka! Ja nii ta läks, kõik mu tuttavad utsitasid takka ka, et mine-mine, see on ainulaadne võimalus. Nii siis tuligi tudengitele ääri-veeri teatavaks teha, et nad peavad terve nädala kuidagi ilma eesti keele tundideta hakkama saama, mispeale üks neist teatas, et tal olid juba lihavõttevaheajal ärajäämisnähud ja nii mõnelgi vajus nägu mossi. Lubasin nad lohutuseks koopasse viia, peab vist lubadust pidama.

Igatahes ööl enne minekut pakkisin veel paaniliselt asju, mis nädalasel ekspeditsioonil vaja minna võiks. K. kohver sai pungil kraami täis. Pärast mõnetunnist uinakut olin mina ja veel umbes 45 inimest pühapäeva hommikul pool 7 Szabó Ervini raamatukogu ees minekuvalmis. Teel Rumeenia piiri poole korjasime veel ühe inimese üles Debrecenist. Järgmine peatus oli juba Királyhágó, ametlik värav Erdély´sse. Esimene päev kujunes kirikupäevaks, mis hõlmas Bánffyhunyadi ja Körösfő kalvinistlikku kirikut, mõlemad traditsioonilised näited Kalotaszegi sakraalarhitektuurist, mille üks erijooni on tornikuju: puust püramiidjas torn väikeste tornipojakestega neljas nurgas, keskmine sümboliseerib Jeesust ja neli väikest selle nurkades on evangelistide võrdkujuks. Kalotaszeg hõlmab umbes 40 küla Királyhágóst Kolozsvárini, milles ungari elanikkond on enamuses. Selle piirkonna kirikute sisekujunduses annavad tooni Kalotaszegi kuulsad punase ja sinise tikandiga tekstiilid. Bánffyhunyadi romaani stiilis kirik on vanem, 13. sajandist, Körösfő oma noorem, 18. sajandist. See seisab täies ilus ja majesteetlikkuses müüriga ümbritsetult küla kohal künkal.

Kolozsvári jõudnud, saime natuke aega házsongárdi kalmistul jalutamiseks, kus puhkab hulgaliselt kuulsusi. Brassai Sámueli leidsime üles ka. Muude vaatamisväärsuste jaoks peab ilmselt kunagi tulevikus eraldi Kolozsvári-tuuri tegema.

Teine päev oli losside, kindluste ja mõisate päralt. Üsna nutuses seisus Radnóti mõisa nägime ainult väljast. Jalasirutamispeatuse ajal Marosvásárhely´is saime sealse kindluse aias ja kesklinnas jalutada. Mõniteist kilomeetrit edasi tegime väikse jalutuskäigu Gernyeszegi mõisa pargis. Mõis ise on hämmastavalt sarnane Gödöllő lossiga. Kahekorruselises mõisahoones on 52 tuba ja 365 akent. 1849. aastal rüüstati mõisat päris korralikult, praegu tegutseb selles tuberkuloosiennetusinstituut ja lastekodu. Metsistunud park on aga võluv.

Maaliline on ka Marosvécsi mõisapark ja mõis. Pargis on väike noor tammik, mille kaugemas servas on minu hingele armas Wass Alberti viimne puhkepaik ja mälestuskivi tsitaadiga ühest tema luuletusest ja Transilvaania ungari kirjanike liidu Helikoni laud. Mõisas tegutseb praegu erivajadustega laste hooldusasutus.

Teel Marosvécsist Szárhegyisse tegime peatuse, et tervitada kätt- ja jalgapidi Marosi vett. Lasin käiku ka kaasas olnud diktofoni, et jõelaul koju kaasa tuua.  Szárhegy asub Gyergyó basseinis, see paikkond on tuntud oma külmuse poolest. Gyergyószárhegyi mõis on Transilvaania renessansi üks kaunimaid näiteid. Värvad olid küll kinni, aga kui buss oli küllalt kaua seisnud ja inimesed siit ja sealt läbi müüri hooneid piielda püüdsid, ilmus kohale ka muuseumitädi võtmetega ning lasi meid lahkesti sisse ja rääkis mõisalugu. Kompleksi vanim osa, elutorn pärineb 15. sajandi keskelt. Hoovi keskel olevas väikses pugerikus hoiti vangis ülestõusudest osavõtnuid. Mõisas korraldatakse juba aastaid loomelaagreid skulpturistidele, maalikunstnikele ja graafikutele, nende viljadest on kokku pandud kujutava kunsti näitus Rüütlisaalis. Kompleksi esinduslikemas osas on eksponeeritud ka väike etnograafiline kogu, seitsmetahulises nurgatornis aga võib uudistada igasugu kirja vahatatud, pärlitatud, maalitud ja lakitud lihavõttemune.

Ööseks saime omale katuse pea kohale Maroshévízi kohal künkal, kuhu bussiga minek oli päris põnev ettevõtmine. Pärast suurt sõnasõda ja edasi-tagasi sahmimist said kõik endale lõpuks voodikoha, pärast mida me alla linna lonkisime ja kohalikust 24 tundi avatud CBA-st (jee, Ungari kett!) lauluõli tõime. Sest lauluks muidugi läks, improviseeritud csángó-punt, mis koosnes ühest viiuldajast ja ühest kobozimängijast, andis võimaluse ka tantsu lüüa. Jõime M-iga sinasõprust ja mängisime enne magamaminekut koridoris veel jalkat. Minu strateegilistel kaalutlustel tehtud ümberkolimine õppejõudude juurde ei andnud soovitud efekti, sest seal oli kisa vast suuremgi kui ülal “noorte” juures. Aga eks ole elu ju seiklus.

Järgmisel päeval nohises suurem osa reisulisi bussis magada. Esimese peatuse tegime Gyilkos-tó alias Mõrtsukjärve kaldal. Tegemist on 19. sajandil mäetipu varingu tagajärjel blokeeritud ojadest tekkinud paisjärvega. Vesi ujutas üle seal seisnud kuusiku. Puude köndid sirutuvad veepinna kohale. Järv on aga kadumas, see täitub ja soostub. Praegu on järve suurim sügavus pisut alla 10 meetri.

Mõrtsukjärvele üsna lähedal on kaks järgmist hingematvat vaatamisväärsust, Oltár-kő ehk Altarikivi, mis kõrgub 350 meetri kõrguse kaljutornina teda ümbritsevast orust, ja Békás-szoros ehk Konnakuru, mille keskel on kahjuks terve laat püsti löödud. Kaljuseinad kõrguvad kahel pool asfalteeritud teed püstloodis üles, siin-seal mõni puu kramplikult klammerdumas vähesesse mullaribasse. Tee alt läbi looklev oja on kohati üsna kärestikuline. See kõik oleks äraütlemata kaunis, kui jalgsi kulgeja ei peaks  püüdma kogu seda ilu endasse imeda pidevalt voorivate autode vahel.

Õhtu tervitas meid juba Moldvas, mis oli meie kogumise peamine siht. Rühm jagunes kaheks: lõviosa läks Bogdánfalvasse, vähem, aga sugugi mitte kehvem Klézsesse. Seal oli meie koduks vastavatud Csángó-maja, mille fassaad veel tellingutes seisis, töö alles käimas. Maja põhiosa on tegelikult vana, lihtsalt juurde- ja ümberehitus on uus. Tagasihoidlik nagu kõik muugi sealne, rumeenia vähemuse pompöössed sakraalehitised välja arvatud. Neis paigus, kus rumeenlased on vähemuses, torkab see eriti silma. Ortodoksi kirikud on koledate plekkkatustega sibulkuplistatud monstrumid, mis mulle ilmselt subjektiivsetel põhjustel üleüldse ei meeldi. Ka armastavad rumeenlased oma territooriumi märgistada lõputute sini-kolla-punaste lippude ja vimplikettidega, et nad ikka ise ka teaksid, mis riigis nad elavad.

Moldvai csángóde roomakatoliku kirikud on tagasihoidlikud valged ja pisikesed nagu need inimesed isegi. Sellest saime aru järgmisel päeval murret kogudes. Kõik memmed ja taadid ütlesid, et ei nemad rääkida oska ja pole neil aegagi. Kui siis lõpuks ühe perega jutule saime, tuli sinna naabreid uudistama ja üks üleaedne tõi oma lauluraamatu ka kaasa, kust ta siis meile näpuga järge ajades mõne katoliikliku rahvalaulu ette kandis. Keel on neil ilus ja piisava ungari keele oskuse puhul täiesti arusaadav.

Pärast töist päeva ootas meid teenitud õhtusöök, pidulikel puhkudel pakutav täidetud kapsas, mis kujutab endast kapsa-, viinamarja- või paiselehelehte keeratud hakkliharooga. Ülimaitsev! Õhtu päädis kohaliku kultuuriaktivisti poolkommertsliku ettekande ja kohalike laste esinemisega, mispuhuks tuli kohale ka seltskonna teine pool.

Pool reisi selja taga, jätsime Klézsega jumalaga ja suundusime Gyimesi poole, kus külastasime Gyimesbükk´is asuva Rákóczi kindluse varemeid, nn tuhandeaastast piiri, ajaloolise Transilvaania kõige idapoolsemat punkti. Kindluse jalamil olev raudteevahimaja restaureeriti hiljuti ja anti 2008. aasta nelipühade ajal pidulikult üle. Seks puhuks saabus sündmuspaika Gyimesbükki ka nostalgiarong otse Budapestist. Muide Gyimesbükki asulas sees on suur raudteejaam, umbes sama pirakas nagu Keleti. Nimetatud vahimaja alla ehitati 1944. aastal punker. Praegu on majas raudteeajaloo näitus.

Edasi suundusime väga paljude ungarlaste palverännaku sihtpunkti Csíksomlyósse, mille barokkstiilis roomakatoliku kirikus asub uskumuse kohaselt imettegeva väega Neitsi Maarja kuju. Pärnapuust voolitud kuju on pärit 16. sajandist ja on suurim omaaegsete seas. Asula kohal kõrguva künka otsas asub Salvatori kabel, kus csángód nelipühade ajal päikesetõusuni valvavad ja päiksesse vaatavad, sest usuvad selles Neitsi Maarjat nägevat. Üles mäkke viib kalvaaria, Jeesuse ristikäigu stseene kujutavate sammaste kompleks. Tõus on seal üsna järsk, aga vaev on end igati väärt. Teispool küngast on see org, kus csángód ungarikeelset missat kuulata saavad. Selleks tabreks on sinna püstitatud Makovecz Imre iseloomulikus stiilis altar.

Järgmine põgus peatuspaik oli Madéfalva, kus on mälestusmärk 200 székely inimesele, kes 1764. aastal armutult mõrvati, kuna nad olid vastu keisri vägede sissetoomisele. Csíkrákosis saime natuke pikemalt ringi vaadata. Meie sihiks oli Csíkrákosi (Göröcsfalva) kirik, mille kellatorni välisseinu katavad paganlikke ja kristlikke elemente ühendavad maalingud. Võtmeisiku armust võisid vabatahtlikud ja hull(j)u(lge)d ka torni ronida. Torn peidab endas terve hulga pehkinud treppe, lademes tuvisitta, vähemalt ühe koolnud tuvi lennujäseme, kolm kella ja suure reede “kellakelina” ehk hiiglasliku käristi. Teatavasti ei lööda katoliku kirikuis suure nädala reedel ja laupäeval kella, sest kellad lähevad Rooma. Selle asemel kutsub usklikke teenistusele käristi.

Õhtusööki, külma pesuvett ja küljealust saime selleks ööks Székelyudvarhely´i kalvinistlikus ühikas. Aga et mitte liiga palju magada, jõlkusime enne linna peal ja kaanisime Kaabu-kõrtsis kohalikku kesvamärjukest. Ka Székelyudvarhely jääb ootama minu järgmist külaskäiku, sest põgus öine traav minu uudishimu ei rahuldanud. Ometi on mul hea meel, et nägin ära sealse ungari rahvusliku Pantheoni, kus ei tohi Wass Alberti nime välja kirjutada ja ta on varjatud pseudonüümi “Rändav Székely” taha.

Järgmine hommik tõi terve hulga Székely väravaid, mis on püstitatud innuka ja viljaka Székely ajaloolase Orbán Balázsi haua juurde viivale künkale linnast natuke väljas. Minu jaoks väga oluline ja emotsionaalne oli Tamási Ároni sünni- ja viimse puhkepaiga külastus Farkaslakas, mida otsustasin tähistada kürtös kalácsi küpsetamiseks vajaliku rulli lunastamisega 15 lei eest. Mul pole küll õrna aimugi, kas ja millal ma seda kasutada saan, aga olemas ta on ja ootab oma aega. Ja et ostuhunt oli hamba verele saanud, möllas ta edasi mõned kilomeetrid eemal Korondis, mis on kuulus oma keraamikute ja keraamika poolest. Kindla peale minna tahtes otsisin üles Józsa Jánosi äri ja naasin sealt kotitäie kraamiga. Roheline ja bordoo! Ma olen sõnatu, aga lauakeraamikaga varustet.

Edasi viis buss meid Karujärve kaldale, kus anti terve tund luusimiseks. Tegime J-ga tiiru peale ka pisikestele järvekestele natuke kaugemal, katsusime keelega soolapaljandeid, uurisime loodust (looduslik astelpaju!) ja hingasime sisse ühe kosutava kohvi, et oleks jaksu ja vererõhku järgneva pikema teekonna üleelamiseks. Sihiks viimane ööbimiskoht, Torockó, mis mulle saatuslikuks sai. Ehkki ka senine teekond oli täis ahhetama ja õhhetama panevaid imesid ja imekesi. Nimelt Székelykő – kahetipuline kaljumägi, mille tõttu all külas tõuseb päike kaks korda. Ja ma sain aru, millest kirjutas Darvasi oma Pisarakunstnikes! Lummav, saate aru! Ma lihtsalt pidin sinna üles ronima. Iga hinnaga. Õnneks võtsin lõpuks kuulda Sz. manitsust ega läinud üksinda, vaid ootasin kannatlikult terve pool päeva, loobusin Torda programmist, läksin koos ELTE murdekogujatega naaberkülla informante püüdma, et siis lõpuks koos nelja tüdrukuga kivises ojasängis ülepoole murda, tippu jõuda, täiest kõrist ja puhtast õnnest karjuda: mina olen maailma naba! Seda peab vist ise tegema, et sellest aru saada. Ja kui siis kuratlikult raske laskumise järel, kui pind alatasa jalge alt kaob, puudesse klammerdudes, kosutuseks poolel teel alguse saanud ojast külma selget allikavett juues, alla päiksepaistelisse orgu jõuda, on elu nii äraütlemata ilus ja kena ja õhk on nii puhas ja kopsud nii kerged, et tahaks lihtsalt ära lennata.

See on see, mis on veel alles ja mis teeb nii raskeks selle siinse (selle Székelykő jalamil tuntuga võrreldes) taaga üleskorjamise ja kandmise. Aga mälestused ja pildid on alles. Székelykő tipus tehtud helisalvestis E. kobozimängust ja laulust ka. Uued sõbrad ehk ka.

Org Székelykő jalamil

 

Kevad vist

Annab tunda, inemised ei jõua tundi, on hajevil ja rahutud. Täna oli jopevaba päev. Rattamiseks sobiv. Sestap läksin vanabuda tekstiilimuuseumi Kihnu kindakirja õppima justnimelt rattaga, üle Margiti saare, kus puude alused olid kollaseid lilla täis puistet. Sain paari tunniga ühe randmesoojendaja valmis, teise tegin pärastlõunat kodus. Kindaatmosfääri praegu ei ole. Talvine kudumistuhin läks koos viimase suurema tükiga, mis seotud mõru mälestusega. Oh mind tundlikukest, onju.

Aga eile oli ka päikest ja kena oli jõeveerel mõtteid mõlgutada ja veinipudelit solgutada, eriti pärast eelmist õhtut, kui ma pärast kindanäituse avamist esmalt Pilinszky kohviku moldvai tanstutoas päkad tuliseks tansisin ja siis veel Gödörisse kihutasin, et seal natuke eestit vedada. Vörösmarty´l on laat. Vilepillimeister teab mind juba nägupidi. Naljakas.

Poliitiline kriis kestab, peaminister astus tagasi ka partei esimehe kohalt. Oli ka aeg. Esialgu tegeldakse selle lolli otsimisega, kes ilma valimisteta ta kohta üle võtma nõustuks. Võtaks see kevad siia ka uusi värskeid tuuli tuua!

 

Uitavaid mõtteid

Katsetan kohiseva kõrva kiuste magamajäämiseks uusi meetodeid. Poleks arvanud, et ma jutusaate saatel unehõlma vajun. Aga tuleb õige saade valida. Henrik Relve Kuula rändajat on just sobiv, et rännata. Praeguseks olen käinud Iirimaal, Norras ja Rootsis. Ja Iirimaale tahaks nüüd lausa oma jalaga astuda. Relve jälgedes. Ta jutustab nii võluvalt, et võlubki ära. Teda kuulates sain ka aru, miks mulle Hollandis ei meeldinud ja Ungaris meeldib. Loodus muidugi. Loomulikult on siin ka osa metsi nöörsirgete puuridadega, aga põhimõtteliselt, kui mul linnast villand saab, võin metsa minna. Iirist veel nõndapalju, et nüüd saan juba Gy. vaimustusest aru ja tahaks ka keelt õppida.

Nädalavahetusel looduskalendri lehel hülgekaamerat vaadates-kuulates tekkis mul midagi igatsuse-taolist. Ja mõned inimesed ajavad ka närvi krussi, mida nüüd siis harutama tuleks hakata. Aga teine osa inimesi jälle teevad hingele head. Ku näiteks kostitas mind komplimendiga, et ta selle kolmetunnise pinksiturniiri jooksul üldse ei põdenud oma tegemata asjade pärast. Mina ka mitte, sest nendega on nii tore. A. muidugi lahkus täieliku võitjana jälle, kaotamata ainsatki matši. Pole viga, eks toob järgmine kord ka õlled.

Ükspäev jalutasin siin ja tabasin end äkki mõttelt, et niimoodi võiks ju täitsa vanaks elada. Põhjust selleks nagu polnud, vihma sadas ja vilu oli ka, aga lihtsalt see rahu ja enesegaolek keset suurt linna. Kuidagi ilus oli see hetk. Viimasel ajal olen kurja vaeva näinud, et ühele inimesele selgeks teha, et inimesi ei tohi omada. Siiani on mu püüdlused viljatud, ent olen oma õiguseotsimises leidnud mõttekaaslasi ja toetajaid. Ja K. lubas, et ma saan ka omale teise eesnime, mille nad mulle koos välja mõtlevad. Mul on ka sõnaõigus.

Täna läksin läbi Muuseumiaia M. juurde lõunale ja täpselt trepi keskel vaatasin üles tümpanoni poole. Üks ilus kohev lammas hõljus just üleval ja käsi laiutav muusa moodustas sellega kauni kompositsiooni. Ilus, noh! Ettevalmistused ka käivad juba 15. märtsi tähistamiseks. Sellel aastal on teemaks ühine kevad.

 

Ma hakkan nüüd siis tulema.

 

Ma liigun siiski!

Kui ma reede hommikul varem üles tõusin, et end võõrkeelses raamatukogus ülesastumise tarvis vajalikku konditsiooni viia, ei näidanud ükski märk, et see päev midagi toredat tooks. Aga imesid juhtub. Raamatukogus sai publik tunni aja jooksul kuulata ligi paarikümnes Euroopas räägitavas keeles katkendeid emakeelt käsitlevatest kirjanduslikest paladest. Mulle meeldis enim Lackfi János, kes kandis ette Weöres Sándori värsse. See meeldimine võis olla tingitud asjaoludest, et 1) need kõlasid mulle arusaadavas keeles ja 2) olid vaimukad. Teised tekstid olid teoreetiliselt küll ka tõlkega varustatud, aga see oli kirbukirjas seinale projitseeritud kujul pisut – hm, kuidas nüüd öeldagi – loetamatu. Heakene küll, inglise keel oli ka enam-vähem arusaadav, aga selle juures ärritas mind esitaja afekteeritud maneer, mis segas tekstile keskendumist. Slaavi ja ka muid keeli kuulates oli aga heameel selle üle, et eesti keeles neid va vokaale ikka parajal hulgal on. Weöres Sándori värsid ajasid hamba verele – tahaks neid ise ja rohkem lugeda. Kohe pärast neid teoseid, mis mulle lugemiseks kokku on kantud, eks. Mais? Jooksmist on kuidagi palju. Raamatukogust jooksin koju, sealt köögitarvikute ja eesti toidukraamiga ülikooli, siis veel poodi, tagasi ülikooli, koju arvuti järele ja ülikooli tagasi. Seks ajaks oli sihuke tunne, et see palavik, mis kolme kodus hingevaakumise päeva jooksul kujutas endast kerget temperatuuritõusu, on nüüd oma alaväärsuskompleksist üle saanud ja hakkab kõrgusi vallutama. Katsusin tema vaimustust paari aspiriiniga jahutada. Vist õnnestus mõneks ajaks ära petta. Igatahes esimese minikeeletunni ajaks olin peaaegu väljagi mõelnud, mida ma selle kolmveerandtunniga peale hakkan. Ja laias laastus õnnestus ka pea kõigest rääkida, millest plaanis oli. Paar tuttavat nägu oli auditooriumis, suurem jagu kontvõõrad, kellele üritus tegelikult suunatud oligi. Uurijate öö nimeline teadust populariseeriv õhtupoolik tõi meie õppetooli rahvast päris korralikult. Eriti oli seda tunda eesti köögis, kust inimesed lihtsalt sisse ja välja voorisid, et kõik osa saaks. Ei olnud südant kellelegi ei ka öelda. Mulgipuder söödi viimse raasuni ära, kamapallid ja kaerahelbeküpsised ka. Ainult piima ei tahtnud keegi pudru kõrvale juua. Enne kokkamist astusin veel sisse kahte loengusse, esimesse eneseharimise õilsa eesmärgiga, teise veel õilsama eesmärgiga aidata kolleegi projektori operaatori ülesannetes. Igatahes teise keeletunni ajaks olin läbi nagu käbi, aga vastu igasuguseid ootusi õnnestus see veel paremini. Rühm oli väiksem ja julges rohkem küsida, nii et neljakümne viiest minutist sai sujuvalt tund. Südaööks olin kodus, koos veendumusega, et kui ma hommikul veel liigun, lähen matkale.

Plaanis oli minna Visegrádi, kuhu ma ammu oli tahtnud minna pärast kõiki neid renessansiloenguid ja kuuldusi sealsest kuningapaleest. Palee, mille hiilgeajaks oli renessansikuninga Mátyási valitsusaeg, oli igati külastust väärt, kuigi vaatamist olnuks seal veel rohkem, kui me praegu jaksasime. Meie kolmene kolmest rahvusest seltskond oli kuidagi ootamatult ühel meelel rahuliku kulgemise osas, nii et muuhulgas nautisime sügissooja päikest, einet kuningas Mátyási aias ja kohvi palee terrassil. Kulgemisest sai rühkmine ainult tõusudel ülemise kindluse juurde, sest minu arvates on lihtsam kiiresti kui aeglaselt üles minna. Mind väsitab kiire tõusmine vähem, lisaks annab edumaa fotografeerimiseks. Kindluse juurest läksime selle kõrval asuva künka otsa (mis on siiski kõrgem kui meie Suur Munamägi), kus pidasime vestlusistungi ja nautisime vaadet Doonau kääru kahe kalda mäestikele. Ma hoiduks kasutamast pateetilisi sõnu, aga pidin taas nentima tõsiasja, et sellist maastikku ja selle ilu ei ole ma küll võimeline fotole jäädvustama. Seda enam püüdsin nähtut kuhugi tallele panna, et oleks, kust vajalikul hetkel ammutada.

Teekond alla läks kuidagi kõhutunde järgi, nii et sattusime paigusse, kuhu märgitud matkarajale jäädes ehk sattunud polekski. Áprily oru (jah, see on oma nime selle luuletaja järgi saanud, ta nimelt elas sealkandis oma elu lõpus) luuderohtu mattunud kaljused servad, kitsukesed metsarajad ja kohati sügisrüüs puud tekitasid muinasjutumeeleolu. Alla külasse jõudnud, tegime bussi saabumiseni aega parajaks Doonau kaldal lutsu visates ja mõtteid mõlgutades. Õnneks oli buss paksult rahvast täis, nii et me otsustasime ainult Szentendreni sõita, et sealt siis tavapärasel viisil koju minna – üle tunni aja püsti seista oleks ikka liig olnud. Vahepeal viisin oma kaaslaste mõtted osavalt lángosist ja hõõgveinist koosneva õhtusöögi peale. Võtsid vedu ka, isegi väga entusiastlikult. Nii et koju jõudes polnud enam vaja toitumise peale mõelda. Homme on ka päev. Ja üldse, ega külmkapil sest midagi pole, et ma tas suurt miskit ei külmuta.

 

Inimestest heameel

Mulle meeldib staatiline liikuvus. Olla paigas, kus ma end hästi tunnen, ja teha siit tiire sellesama riigi piires. Ei mingit igatsust kodumaa järele, mus voolab patrioot negatiivne veri. Sõbrad ja mentorid ka kõik siin.

Ma olen muide õnnega koos. Et mul on need paar autoriteetset sõpra, kes oskavad alati lohutada ja musse oma ütlemistega uut energiat süstida, nii et ma neile ütlemistele mõeldes tahes või tahtmata naeratama pean. Peale selle varustavad nad mind enda kasvatatud tsukiinidega ja õpetavad seda paneerima, nii et ma omale peaaegu et uue lemmikroa saan, räägivad, kuidas teha paprikaga kartulit, kutsuvad rattamatkale, kui me täiesti juhuslikult keset suurt suve õppetooli koopiamasina juures kohtume, meelitavad kinno vaatama filmi Maa, mis on sel õhtul kavas viimast korda, kuulavad mu kaebusi teemal inimesed ja neist arusaamine, kiidavad mu fotokunsti, isegi kui see pole kaugeltki nii hea, tulevad muga järjekordsele renessansinäitusele ja laenavad mulle järjest uut lugemisvara ungari kirjandusest, kutsuvad õlut jooma ja räägivad elutarkusi, isegi teades, et ma kõike tõsiselt võtan, viivad kirbuturule ja igal nädalavahetusel kuskile matkale ja on lihtsalt minuga ühel lainel, nii et mul tekib tahtmine saada paremaks inimeseks. Nüüd tagantjärele tark olles saan ise ka aru, et just see ebaõnnestumine, mille pärast ma suve alguses hirmus kuri olin, tõi kaasa palju toredat ja lõi võimaluse kõige selle jaoks, mis mind praegu nii õnnelikuks teeb.

Ja raamaturiiuli olin ma juba ammu endale välja vaadanud, ootasin vaid parajat momenti, et end kokku võtta, või ka seda, et see tahtmine üle läheks. Äi läind. Aga on inimesi, kes oskavad kuulata, ja kui ma ühele neist nii muuseas asja mainisin, oli tulemuseks see, et kahe päeva pärast läksime riiulile järele. Uued raamatuleiud, mida riiulisse panna, on Wass Albert, kes miskipärast annab lugejatele põhjust poliitiliseks poolevalikuks – kuigi kui tema vastased loeks näiteks „Funtineli nõida“, ei leiaks nad sealt ainumastki poliitilist seisukohavõttu –, ja Lackfi Jánosi lühiromaan. Kuulu järgi saan Jánosiga samal üritusel üles astuda. Äge!

 

Esmakordseid elamusi

Eestlased olid alles siin, kui ma juba järgmise väljakutse sain. Szigethalomisse suvitama. Minu esimene suvitamine. Mu üliarmas võõrustaja soovitas kaasa võtta arvuti ja ujumisriided. Hommikul oma uued eesti sõbrad bussi peale saatnud, pakkisin asjad ja läksin. Programmis olid kajakisõit Doonaul, korralik söök, laisklemine ja lugemine. Kaks päeva täielikku puhkust ja mõnusat olemist. Kuidagi ei tahtnud tagasi linna tulla.