Üldiselt kasutan ma umbes kolme vandesõna. Kui ma eriti vihane olen, siis panen nad üksteise otsa ja kordan palju kordi nagu mantrat. Parem eriti ei hakka, aga no sitta kah. Põhimõtselt olen ma pettunud ja vihane ka. Ja üleüldse võivad kõik asjaga seotud asjapulgad persse minna. Pikalt ja pidevalt.
Aga viimase viie päeva jooksul on kinnituse saanud mitu fakti. Ungarlastel on üle keskmise alkoholi- ja väsimusetaluvus. Isegi kui nad öö läbi laulnud ja tinutanud on, võtavad nad hommikusöögi kõrvale pitsi ehtsat Viru Valget. Neile maitses kogu toit ja jook, mis neile siin pakuti. Ja üleüldse oli kõik ülivõrdes, välja arvatud sääsed. Ilmaga neil vedas, neil oli suurepärane tõlk ja nende eest kanti hästi hoolt. Vähemasti minu poolt küll. Vahel jäi natuke küllakutsujate innukusest vajaka mu meelest. Kolme valla sõpruskohtumine sai aga teoks ja ma sain neli päeva tempokalt tõlkida eesti keelest ungari keelde ja vastupidi. Seejuures külastasin paljusid kohti esimest korda elus, nii et ka kultuurielamused olid kindlustatud.
Tutvusin ka ungari per tu joomise kombega, mis – ma kahtlustan – ikkagi ei ole päris nii, nagu mulle seda serveeriti. Selgus, et eesti samakas maitseb paremini kui lauaviin ja et ungarlased on veel aeglasemad jalutajad kui ma arvasin. Tutika tuttava sain ka, kellega oma Ungari-vaimustust jagada.
Ootan juulit.
