Nagu kaks tilka vett vol.I

PÖFF - Pimedate Ööde Filmifestival, 12.11 – 6.12 2009,  erinevad linnad, Eesti

BIFFF – Brussels International Fantastic Films Festival, 8. – 20. 04 2010, Brüssel, Belgia

Logod on loomulikult pärit festivalide kodukalt.

 

Älloviin special

Tervitustega älloviiniks, kõigi pühakute päevaks ja muidu Donnie Darko vännidele!

Lisaks toussaint’i puhul saadud ekstra vabale päevale (homme) olen terve nädala üksinda kodus ja äsja rõõmustas (internetiseeritud-skaipeeritud) esivanem mind teatega Ärapanija hooaja algusest. Ma olin juba veendunud, et see on täiega masu nahka läind. See oleks ikka täpe. Aga õnneks. (Pildi pännasin loomulikult lolcatsidest.)

Kui jutt juba meediamaastikule kulges, siis eilse õhtul minu toast kostnud hüsteerilistes kõõksatustes on süüdi BBC sarja My Family 4. hooaja 14. episood. Selles nimelt esineb kaks eestlast, Arvo ja Jaak, kes räägivad hirmsasti rrr’i põristades ja pigem slaavi kui eesti aktsendiga, nad informeerivad ignorantseid juuresviibijaid uhkelt oma päritolust ja Tallinna “medieval glory’st”, pahaselt meie kohutavast sovetiikkest, small-talkile reageerivad skeptiliselt ja kui keegi teatab, et teda absoluutselt ei koti, misasi või kus see Eesti on, siis muutub üks neist üliemotsionaalseks: “I like him, he’s honest.” Kui kuskil on ripakil pool purki õlut, siis soovitab eestlase kaine mõistus sellele päkad silma ajada, ja otse loomulikult on nad võimaluse avanedes otsekohe nõus kalkluses osalema. Mõelda vaid, kõik, mida ennasttäis britid teavad, on Tallinnas toimunud eurovisioon. Minu eneseuhkus riivata ei saanud, ma irvitasin koos brittidega.

 

Kultuurne trammisõit

Sõidan mina ükspäev – väga piinlik – 4-6 trammiga, sest mul tekkis üks hull idee ja tormasin kohe seda teostama. Kuni Blahani oli kõik väga harjumuspärane, inimesed tihedalt üksteise kukil nagu sprotid õlis, aga siis Wesselényi peatuses vajus mul üllatusest suu lahti, sest peale tavaliste manitsuste, et a la “suvatsege lakkamatult klammerduda, sest tramm on puhuti sunnitud ootamatult pidurdama” ja “palume aknaid mitte valla kiskuda, sest kliimaseade töötab”, kõlas seekord minu kõrva jaoks uus, kultuurkommertslik teadaanne: “siit paari sammu kaugusel asub Madáchi teater”. Nojah, Király utca peatuses sama laul, Oktogonis natuke suurejoonelisem: “siit jalutuskäigu kaugusel asub Pesti Broadway”. Kiskus muigama küll. Huvi pärast peaks liini algusest lõpuni sõitma, saaks teada, mida põnevat veel pakutakse, seekord oli ainult Nyugatisse vaja minna.

Vörösmarty´l on 80. raamatunädal. Hirmsates kogustes uut ja vanemat raamatukoisööta.

 

Aruand

Mulle nii meeldib, et kõik paganama bürokraatlikud instantsid annavad endast märku ühel ajal. Selleks, et neile kõigile vastata ja aru anda, kulub meeletult aega ja energiat, lisaks on aruandlus kohutavalt mitteinspireeriv tegevus ja käivitab edasilükkamissündroomi. Mis ses mõttes on päris hea sündroom, et tekib tahtmine aeg maha võtta, natuke rattama minna, pisut jalutada, veel teise jäätise järele minna jne. Ja kui juba ratas alla ja välja taritud, siis teeks ikka normaalse tiiru kohe, mine tea, millal see tuhin jälle tuleb. Nii ei maksa üldse imestada, kui korraga end teelahkmel leiad ja vaatad, et polegi see Szentendre nii kaugel, läheks siis vaataks üksiti selle ka üle. Kuskil ajusopis on B. manitsus, et kui vabaõhumuuseumi lähed, siis mine ikka üles mäkke ka. Läksin kah, see kreekakatoliku kirik muuseumi kaugemas nurgas oli vaatamist väärt küll. Ja vaikne, sest paljud sinna üles ronima ei vaevu. Kuuma oli ka omajagu, sain päikesepõletuse nr 2 sellel aastal. Eurovelo rattateel Bp-Szentendre on kaks ülihead lõiku, ühe headus seisneb tee kvaliteedis ja kihutatavuses, teise oma lodumetsas, millest ta läbi läheb.

Ainelise kriisi lõpu ootuses haun igasugu matka- ja muid plaane. Aga kuni see kestab (juba pagana pikka aega), kasutan oma töökoha pakutavaid tasuta tuuldumise võimalusi nagu botaanikaaed, või passin arvuti taga ja teesklen tõlkimist.

Eesti Vabariigi suursaatkonna uus residents avanes Bp villarajoonis Õnnistuse tänaval HaleBopp Singersi kontserdi saatel ja oma kodanikukohuse EP valmistel olen selles hoones juba sooritanud.

Nelipühadeks põgenevad kõik pealinnast nelja ilmakaare poole. Ma vaatan, mis nädalavahetus toob. Kui ei too, siis peab ise midagi välja mõtlema. Selles olen ma kõva käsi. Eriti kõva on mu vasak käsi, mis mul majapidamistööde käigus piki veeni niimoodi ära õnnestus kratsida, et ma nüüd nagu ebaõnnestunud suitsiidik välja näen. Koomika noh, ausõna. Aint valutab raip.

 

Rahvuslik

Arvake ära, mis mulle just toodi!

Lars, kumma jala oma sa esimesena kätte tahad saada?

 

Ei saa mitte paigal olla*

See on üks järjekordne sissekanne, mida ma mõttes olen sada korda alustanud heietusega, kuidas pole mahti blogida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See suur, et lubage mul nüüd kõigepealt natuke keksida, me mõlemad Larsiga saime Ungari Raamatufondilt proovitõlke tegemiseks toetust (me oleme nii tiblud, onju:) Teiseks saan ma esimest korda elus stippi oma õppetulemuste eest, kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis olid enamus ained arvestuslikud ja kõik oma A-d sain ma ungari ainete eest. Erasmust ei ole ka teab mis raske taotleda, seda suurem mark oleks olnud seda mitte saada, nii et europealinn, hier ai kamm.  Sellega võib lausa ära harjuda, et kõik stipendiumitaotlused päädivad edukalt. Üldiselt ma soovitaksin sellel tendentsil jätkuda, sest ma tahan suvel Lätti ka minna. Ja Ungarisse muidugi. Ungari-igatsus on hirmus suur, Lars muudkui kiusab mind ja saadab kevades kondamiste pilte.

Kui nüüd mingid erakorralised asjaolud ei sekku, siis Brüssel jah. Sest et mul on hädasti vaja oma prantsus üles turgutada (kesse käskis mul hakata ungari keelt õppima). Belgia sellepärast, et ikka kindlam on minna kohta, kus on sõpru ees ootamas, mõned parematest seejuures. Ligipääsetavus loeb ka midagi, Prantsusmaal on väga vahvaid ülikoole, aga ma ei viitsi kõigepealt pool päeva lennata ja siis veel pool päeva kuhugi karup-sse orienteeruda (Pariis millegipärast ei olnud minu jaoks üldse option). Mitte et ma hakkaksin ohjeldamatult edasi-tagasi sõitma, aga tuleb suurendada tõenäosust, et sõbrad tuleks külla näiteks. Šokolaadipuudust ette näha pole, aga leivaga on ilmselt samasugune ikaldus nagu ülejäänud Euroopas.

Eelmainituga seoses pean ma varsti jälle hakkama kolima ja oma maist vara kuhugi ümber paigutama. Uhmer läheb niikauaks Maali juurde elama, kui ma ära olen. Kui kellelgi on veel vaja mingeid köögitarvikuid (mikser jms), siis võime hoiukodu üle läbi rääkida. Lisaks ma avastasin, et – NÜÜD TULEB KAUBANDUSLIK TEADAANNE – mul on üle kaks i-pod nano silikoonkesta, üks roosa, üks must (muud värvikombinatsiooni ei olnud ja neid vähemalt tookord müüdi ainult kolmekaupa komplektis, ma ka ei saa aru, mida peaks tegema, et neid ühe i-podi peale kolm tükki kuluks, et nagu vahetad iga päev või?). Kui kellelgi on vaja, siis ma annan need hea meelega ära.

Nagu ikka, on kõige suurem jama raamatutega. Arvake ära, kas ma olen vahepeal Ungaris käinud ja sealt omale hiiglaslikke sõnaraamatuid ja muidu lugemist toonud. Loomulikult. Arvake ära, kas ma sain sünnipäevaks üheainsagi vannipardi, kuigi ma edastasin oma soovi vähemalt 20 inimesele. Muidugi mitte. Selle asemel sain ma raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte, miska mu raamaturiiuli defitsiit suurenes vähemalt 25 cm. Vannipardipuudus on endiselt akuutne. Ometigi on oluliselt lihtsam kolida 10 vanniparti kui meetrit raamatuid. Vt ka rändraamatukogu, kaubik, raamatukoi raske elu.

Tänases päikeses oli juba kevadet, mille kohalolust annab kindlalt märku see, et üks külmavares viskas karviku seljast ja maskeerus loodusest ette rutates rohelisse kevadenahka. Keset linna ujus üks kobras või pealtnägijate (väike tagasihoidlik mina sh) arvates koprasarnane loom. Ma loodan, et ta ikka teadis, kuhu ta läheb, hirmus mõeldagi, et see inimpelglik loomake võis olla lihtsalt linna ära eksinud.

*Ümiseda “Ei saa mitte vaiki olla” viisil, aga lustlikumalt

 

Ma hakkan nüüd siis tulema.

 

Möödakarvapai

Häbilugu kohe, et terve november on ühegi postituseta mööda läinud. Aga selle eest oskan ma nüüd läti keeles oma 10 minutit vestlust aretada (põhiliselt sellest, kui vana ma olen ja millega mu vanemad tegelevad, aga kursus läheb kevadsemestril edasi ja Ilze juba ei hellita). On kuidagi kahtlane tunne, nagu jätkuks Balassi aasta täie hooga, ainult ungarikeelseid aineid on vähem. Majanduse õppejõud teatas vastuseks mu esseele (või “esseele”?) “Sain teie jutu kätte”. ¤**?!!” kas ma olen teil siin mingi majandusteadlane või?

Nüüd on katkematu aplausi koht. Maailma parimad robotiehitajad ITK-st said eilsel Robotexil kolmikvõidu. Essa oli napilt see umoorikas heliefektidega robot. Olen fänn (nii klubi kui robotite).

Hiigelkruusis aurab hea külmapeletaja – ingveritee. Muhe on olla. Ma õppisin täna natuke viltimist ja see oli täiega lahe. Nokitsen jõuluks kingitusekesi teha (eiei, te ei saa kõik nõelvilditud pallikesi, ma oskan lõigata ja kleepida ka).  Vahepeal oli pea veidi PÖFFi täis (rasked valikud ja veel raskemad ööseansid, nõrgemad norskasid pool filmi maha ja ilmselt imestasid pärast, miks see lühike film nii kummaliselt lõppes). Lõuna-Korea seiklusfilm oli ikka igavesti lõbus (umbes nagu Kill Bill, ainult ilma pruudita). Mu morbiidseid huvisid rahuldas Afterwards, ainult John Malkovichi suhtes ei oska kuidagi seisukohta võtta (ta räägib sellise pühaliku vaikse häälega, nagu hakkaks keegi siinsamas surema, mida keegi selles filmis muidugi tegigi). Täna õhtuks on mul veel pilet PÖFFi ainsale Ungari filmile Delta, peaosas Félix Lajkó, kes on filmile ühtlasi ka muusika teinud. Ta on Serbias (Jugoslaavias) sündinud Ungari päritolu muusik, kuulake tema kodukalt ise helinäiteid. Ma kahtlustan juba ette, et ma ei saa sellest filmist aru, aga Ungari film tuleb ikka ära vaadata.

Mulle nii meeldib ammunägemata inimestega juhuslikus kohas kogemata kokku saada. Ainult see on kummaline, et seda on viimasel ajal hakanud sagedamini Tallinnas juhtuma, kuigi ma seal olen palju vähem kui Tartus. Ütlemata armas oli osa saada L. uue-kandle-rõõmust ja lobiseda kodu- och välismaiste kolleegidega ja vanade tuttavatega PÖFFi muljetada.

Lennupiletid kükitavad postkastis ja diivan on broneeritud. Kavas on pinks (B. aias jälle?), väljasõidud ja naudiskelu. Kohvi lubati ka välja teha. Ilmselt seletab viimane lõik mu roosilist meeleolu. On ju ometi põhjust:)

 

Miks ma Postimehest eemale hoian

Täiesti teemaväline postitus, aga sõrmed sügelevad.

Võtame näiteks ühe eilse pealkirja: Selgeltnägijaid testiti mürgitatud toiduga. Ma järeldan sellest, et saade on seega leidnud oma kuulsusetu lõpu (hurraa). Ma ei viitsinud seda nupukest lugema hakatagi, sest mis mõtet  on lugeda ajalehest telesaadete ümberjutustusi. See viimane on saanud Postimehe lemmikžanriks, ideede puudus? Isegi kui mul telekas oleks, ei hakkaks ma ikkagi mitte iialgi vaatama selgeltnägijaid ja tõehetki, miks peaks mind huvitama teiste inimeste must pesu? Ei koti kopika eest ka. Kui huvitaks, siis ma passiks kahjurõõmsa irvega teleka ees ja mis mõttega siis veel ajalehest lugeda, kes kellele millega kuhu keeras.

Samuti harrastab Postimees pildivargust, tahab saada tasuta artikleid, esitab otseselt valesid fakte (selle kohta ma ei saa kahjuks viidata, sest need on seotud teiste isikutega) ja kõige tipuks on muidugi Elu toimetus eesotsas Aju Saagimiga, kes toodab sisutühje nupukesi enda ja oma sõbrannade “seiklustest” ja vaatab, kellel on aluspüksid jalas. Et siis nagu mida? Glamuur vää? Võib olla on viga lihtsalt minus, kes ma madalalaubalist..ee..meelelahutust (?)…..ajakirjandust (?) hinnata ei oska.

Reklaamide ja seega püsiva nägemiskahjustuse vastu aitab Ad/Flashblock, kuid kahjuks puudub veel mõttetute rubriikide blokeerija.

Võib olla tekkis lugejal küsimus, kuidas ma oskan kritiseerida, kui väidan, et ma Postimeest ei loe. Mõni blogija vahel viitab asjalikumatele (või huumorirubriiki kuuluvatele) artiklitele. Kui teemapüstitus on piisavalt intrigeeriv, siis lähen loen, ühtlasi jäävad silma kõrvaltulpades asuvad pealkirjad. Lihtne.

Sellega on tänane meediakriitiline sõnavõtt õppenud.

 

Täna 52 aastat tagasi

algas Budapestis kurikuulus 1956. aasta revolutsioon. Nagu filmipäevadel näidatud Vabadus, armastus nimelisest filmist näha oli, suruti see veriselt maha. Ungarlased teatavasti armastavad traditsioone, niisiis kaks aaastat tagasi, poole sajandi möödumisel revolutsioonist korraldasid nad veel päris kurje meeleavaldusi (mitte küll diktatuuri vastu seekord, avalikkuse ette lekkinud lindistuselt selgus, et nende vastik peaminister valetas valimiste võitmiseks täiesti teadlikult. Eriti irooniline on muidugi see, et peaminister on endine komsomoliliige. Peaministril ei olnud siis kavatsust tagasi astuda ega hakkagi olema). Sel aastal on pealinn juba mitmendat päeva politsei kõrgendatud tähelepanu all ja täna näiteks on vahistatud üks tüüp, kes kandis SS-embleemi. Siiani paistab siiski vaiksem olevat kui kaks aastat tagasi (Helina kirjutas oma sissekande lõpus, kuidas siis oli. Taipasime kogemata vahetult enne möllu Astoriast jalga lasta. Kui koju jõudsime, hakkasid sõbrad helistama ja küsima, kas oleme veel elus).

Lisaks tähendab tänane päev seda, et poed on kinni, liiklus enam-vähem seisab (kesklinnas on ka parkimine keelatud), president ja peaminister heiskasid hommikul parlamenditagusel väljakul lipu (väljak oli loomulikult suletud ja sinna pääsesid ainult valitud näod) ja päev otsa on toimunud mitmesuguseid mälestus- ja pereüritusi (sealt need patrioodid tulevadki). Pealinnas korraldati 150 üritust, kogu riigis 900 ringis, aga mis Eestis vabariigi aastapäeval toimub? Hommikul sõjaväeparaad ja õhtul pingviinide oma. Ungari stiilinäiteid lisaks lipuheiskamisele: vabaõhu-fotonäitus maailmast 1956. aastal, vabaõhumuuseum ja tänavateater, revolutsioonitramm, kohtumine revolutsionääridega, õhtune valgusmäng parlamendihoonel ja 56. aasta revolutsooni väljaku mälestusmärgil, pidulik gala Ooperimajas ja siis muidugi tavapärane lillede asetamine ja leinaminutid.

Revolutsiooni sündmustest ei hakka ma siin eraldi rääkima, Horisont andis selle kohta 2006. aastal välja üpris ammendava erinumbri.